Tegelikult on kõik väga lihtne

Nii on ka teatriga. Head teatrit on teha väga lihtne. Peaks olema hea dramaturgia (mida iganes see kellegi jaoks tähendab), head näitlejad (kes on halb näitleja?), hea lavastajatöö (autor või tõlgendaja?), head kunstnikutööd (nähtav või nähtamatu?), hea ajastus (repertuaaris, hetkes, maailmas), hea teemapüstitus ( jälle kas autori positsioon või tõlgendamine?), hea müügitöö (lavastuse sisuga seotud ja soovitavalt ka tõhus) ja hea vastuvõtt kriitikas (esiteks muidugi hea, kui üldse kirjutatakse). Kui enamik neist punktidest on plussis, nimetatakse lavastust “heaks”. Ja seda juhtub eesti teatris päris tihti. Keegi ikka kuskil ütleb, et hea.

Nii on ka head teatrifestivali teha väga lihtne. Tuleb kutsuda festivalile kõik head lavastused, panna need sellisesse järjekorda, et kõiki neid oleks võimalik järjest vaadata ja olekski asi valmis. Vahepeal hommikuti võiks olla eelmisel päeval nähtud etenduste arutelud ning õhtuti peaks festivali klubis olema disko – ning kusagil ka vaikne nurgake, kus teatrikorüfeed saaksid rääkida, kuidas asjad tegelikult on.

Ometi on tõestanud Eesti Teatri Festivali Draama ajalugu, et head eesti teatrit esitleva festivali tegemine nii, et kõik rahule jääks, pole sugugi nii lihtne.

Esiteks muidugi valik. Kõik head asjad ei saa tulla festivalile juba tehniliselt või ajaliselt. Kõik head asjad ei mahu festivali ajakavasse. Ja ka mõõdupuud on erinevad. Kas peaks eraldi “hindama” väiketeatreid ja  suur teatreid (liigitame siin siis praegu riigitoetuse või personali suuruse järgi), kas peaks eraldi “hindama” Tallinna teatreid ja muulinna teatreid (sest vormiliselt võiks jah tõesti omamoodi festival toimuda Tallinnas, nii et head pealinna teatrid mängivad oma statsionaaris parimaid palu ja maakonnast tuuakse vaadata ka mõni krapsakam tükk).

Teiseks aga keemia. Kes on kunagi elus süüa valmistanud, teab, et kõikide heade koostisosade kokku panemine ühte toitu ei ole maitsev. Ja mistahes muul alal samamoodi.

Nii ka hea festival, olgugi et see koosneb heast ja paremast, ei saa meeldida kõigile ja olla igas elemendis kõigile vastuvõetav. Teatrifestival on ka lavastus, kus on oma tugevamad ja nõrgemad elemendid, oma tempod ja volüümid, mis on heal juhul kõik terviku huvides. Ja isegi siis, kui festivalil pole kuraatorit ega põhiteemat, on tal ikkagi lavastusele kohaselt oma dramaturgia, näitlejad, lavastaja, kunstnikutööd, ajastus, teemapüstitus, müügitöö ja vastuvõtt. Ning nagu lavastustegagi, saab festivaligi kõige paremini hinnata ise nähes ja läbi elades. Ja võimalikult eelarvamustevabalt, kogemust usaldades, kaasa minnes. Sest nii festival kui ka lavastused üksikuna pole ju millekski muuks kui seikluseks. Ning kas saab olla midagi igavamat kui seiklemine kindla teadmisega, mis täpselt see seiklemine on.

Nii et kohtume festivalil.