DRAAMA 2017

/ muljed / hetked / killud / fragmendid / katked / festivalist DRAAMA 2017

Õpetaja Priidu pihtimused

Elukutselist õpetajat ja näitlejat seob üks põhiline sarnasus. Nii nagu mõne meeldejäävama soorituse tagajärjel hakkab publik näitlejat tema rolliga samastama, näevad õpilased oma  klassi ees iga päevaselt õpetajat tema kõige äratuntavamas rollis. Tõsiasi, et Luule Komissarov polegi päriselus Laine, tuleb mõnele sama ootamatult kui mõte, et õpetaja on ka tegelikult inimene. Viimast Kinoteatri lavastus “Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine” tõestada püüabki.

Õpetajad on veel selline liik, kelle kohta keerleb ühiskonnas palju stereotüüpe. Üks tüüpiline õpetaja kuju on kuri prillidega vanamutt, kellel seljas hall seelikkostüüm ja kes viibutab õpilase suunas kurjakuulutavalt joonlauda. Mida me veel õpetajate kohta teame, on see, et palka nad suurt ei saa ja meesõpetajad on tõeliselt harukordne nähtus.

Seda põnevam on Sadamateatri laval näha õpetaja elukutsest rääkimas noort meest, kes võtab sõna iseendana ja avab oma ameti tagamaid puhtsubjektiivses võtmes. Priit Kruus on õpetanud gümnaasiumis eesti keelt ja kirjandust juba hulk aastaid ja kogenud sealjuures nii mõndagi. Esialgu entusiastliku noorena klassi ette astudes pakatas ta missioonitundest ja nautis oma ametit, kuid aastatega kujunes välja tülpimus ja ning temast oli saamas enda lapsepõlve hirm – õpetaja Tammik, kes oli mehe mällu sööbinud tüüpilise terrorist-õpsina, kes noorele Priidule omal ajal matemaatika ja teiste ainetegagi rahu ei andnud. Jutustades oma arenguteest õpetajaametis, nendib mees lõpuks, et tal tuleb Tammikule tänulik olla, kuna viimaks on ta mõistnud tolle professionaalsust oma aine edasiandmises. Õpetajaameti eesmärk pole olla lahe ja laste seas populaarne, vaid kõige olulisem on, et õpilased mäletaks õpitut ka aastate pärast. Nii tunnistab Kruus nostalgiliselt, et ilma Tammiku õpetatud Pythagorase teoreemita poleks ta täna siin. Kindlasti on kõigil oma Tammik, keda vastavalt elukogemusele meenutada kas halva sõnaga või tänutundes.

Tammiku-teema kõrval võtab õpetaja Priit oma pihtimuslikus jutustuses kindlalt kaitsva seisukoha õpetajate suhtes. Ta kritiseerib suhtumist õpetajatesse nii meedia kuvandis kui avalikus arvamuses, mis loovad õpetajast vaese vaenlase kuvandi, kelle suhtes on ümbritsev maailm negatiivselt meelestatud. Priit ennast ohvri positsiooni ei aseta ja leiab, et ka ühiskond ei peaks suhtuma õpetajatesse kui vaesekestesse, kes saavad vähe palka ja teevad tänamatut tööd. Kuigi väike palk sunnib veel mitmel alal kõrvalt leiba teenima ja õpetaja on seega üks multifunktsionaalselt andekas inimtüüp, on õpetajakutse endale igaüks ise valinud ja Toompeal plakatit loosungiga “õpetaja kõht koriseb” hoida tundub Priidule lihtsalt alandav.

Kinoteatri lavastus on monoteatri kaanonile iseloomulikult aus, ühiskonnakriitiline ja autentne. Laval pole näitlemist, on õpetaja töökeskkonna mudel – tahvel, laud ja moodsasse klassi kuuluv projektor, millest etenduse käigus näeb mitmeid teemaga haakuvaid videoklippe ja pildi- või tekstimaterjali. Minimalistlikkus aitab omalt poolt kaasa tõetruuduse tekkimiseks. Õpetaja esineb iseendana, kasutades lava oma hinges kriipiva väljendamiseks. Nauditavaks teeb etenduse õpetaja võime tekitada huvi, panna end kuulama ja endale kaasa elama. Puudu pole ka huumorist, mida Priit ilmselt ka oma klassi ees igapäevaselt esinedes vabalt valdab.

Kokkuvõttes 5-. Kaasahaarav, ühiskondlikult oluline, nalja saab ja diskussiooni pakub, samuti meenutusi enda kooliajast ja õpetaja Tammikutest. Laulu saab ka kuulda. Miinus siinkohal selle eest, et tuleviku mõttes soovitaks kitarri kindlamalt kinnitada, et pill etenduste lõpuks päris puruks ei kukuks.

“Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine” – Kinoteater

Laval: Priit Kruus
Lava taga: Henrik Kalmet, Diana Leesalu, Paavo Piik ja Paul Piik
Produktsioon: Kinoteater

Advertisements

2 comments on “Õpetaja Priidu pihtimused

  1. Anonüümne
    18.09 2015

    Käisin ka vaatamas, väga meeldis ja arvustaja Liisa mõtetega nõus, a minu arust läbimängusid teatris ei arvustata. Ja tegelt kui nüüd mõtlema hakata, siis äkki ei peaks kõiki olulisi kohti siin ära jutustama, kui jätaks äkki teistele vaatajatele ka mingi avastamisrõõmu?

  2. Kersti
    07.10 2015

    Tänud! Hästi mängitud ja mõtlema panev lugu. Endasse vaatamine: kuidas mina? Miks on juhtunud nii, et õpetajatöö ei ole populaarne? Kus on noored õpetajad?
    Edu ja Priit, sind on kooli ja õpilastele väga vaja!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Information

This entry was posted on 15.09 2015 by in Festival 2015.

Navigeerimine

%d bloggers like this: