Klounaadi lummuses

“Piip ja Tuut köögis”

Lavastaja: LINNEA HAPPONEN(Soome)

Muusika: MAYIM ALPERT(USA)

Mängivad: HAIDE MÄNNAMÄE ja TOOMAS TROSS 

Spontaanse meelemuutuse ajel osutus minu viimaseks nähtud etenduseks tänavusel festivalil (laste)lavastus “Piip ja Tuut köögis”. Tegemist on sõnadeta etendusega, kus kohtuvad kaks klouni, Piip ja Tuut, et ühiselt õhtustada.

Esimesed paarkümmend minutit 45-minutilisest etteastest askeldab laval meeskloun Tuut, kes üritab lauda õhtusöögiks ette valmistada, kuid ega see pole niisama lihtne! Klouni armsast kohmakusest sünnivad situatsioonid, mida kohe ei või loominguliselt kasutamata jätta. Lauakatmisprotsessi lustakus kompenseeris nii klouni enda kui ka publiku jaoks selle toimingu suure ajakulu. Saalist kõlanud naerutämbrite suurest varieeruvusest  järeldades nautisid etendust tõesti kõikide vanusegruppide esinejad.

Kes siis õige õhtusöögile kutsutud on? Kaetud on kolm kohta!  Klounipreili Piip saabub lavale just siis, kui külaliseootus ei lase enam vaid Tuutu veiderdamisega leppida. Esialgu möödub koosviibimine vastastikuse kohmetuse noodi all. Tuudul tuleb härrasmeheks olemine rohmakalt välja, daamil mantli seljast aitamiseks peab ta otstarbekaimaks kõik nööbid  eemaldada. Üleüldse on tal raske mõista naise rahulolematust, viimane saadab talle pidevalt arusaamatuid ja delikaatseid vihjeid.  Piibul ajab Tuudu taibutus südame täis ning olukord kulmineerub naisklouni temperamentse emotsioonivalanguga. Kusjuures endiselt täiesti sõnatult, väljendusvahendiks vaid ägedad žestid ja ärritusest kohati ooperilaulu mõõtmeid omandav jorin. Põhiprobleem näib olevat Piibu tühi kõht, kaua ta siis ootama peab! Õnneks taipab seda nüüd Tuutki ning õige pea jõuab lauale hõbekandik uhke vorsti ning salatiga. Piip hoolitseb nii enda kui ka müstilise kolmanda taldriku täitumise eest ja olles hauganud ise kiiruga paar esimest ampsu, märkab klounipaar, et kolmas külaline ei olegi veel lauas. Niisiis üritavad nad ta saali vaadates pilgu ja viibetega lavale kutsuda, aga see külaline on õige häbelik! Nii ei jäägi muud üle, kui toit külalisele ise ette viia. Mu kaks 10-aastast teatrientusiastist sõpra olid igal juhul väga rahul, et mõne kurgi- ja vorstiviilaka hamba alla said, publikut ei unustatudki ära, juba algusest peale oli meiega arvestatud!

Taldrikud tühjad, jäävad Piip ja Tuut lavale kõrvuti seisma, uurides pingsalt üht punkti põrandal: seal on midagi nii väikest ja põnevat, et peavad  mitu korda üsna madalale kummarduma, et seda näha. Mis see on, mis see on? Võttis päris mitu kummardust, et publik viimase vingerpussi lahti lukustaks. Aplaus!

Nagu kogesin, võib lasteteatri loori all end peita väga heal tasemel näitlejatöö: köita 45 minutit saalitäit teatrihuvilisi vanuses 0 kuni x pole tõesti lihtne. Eriti sõnadeta etenduse puhul, kus ainsaks vahendiks näitleja käes on vaatemängulisus ja ilmekas kehakeel. Muusikatki pole taustatäiteks kasutatud, vaid ainult ühe hoogsa tantsu saateks. Igatahes panid Piip ja Tuut festivalile punkti kergelt, mänguliselt ja südamlikult. Teinekord, kui hingele pai vaja on, tean, kuhu minna.

Draamat,

Maarja Helena