Metsik objektiteater

Foto: Nele Tammeaid

Nuku- ja Noorsooteatri lavastuses “Metsik urisev õnn” (lavastaja Anne Türnpu) eksperimenteeritakse ja katsetatakse objektiteatri võimalustega, mida Eesti teatripildis on senini üldiselt harva nähtud.

Objektiteatri mõte seisneb selles, et teada-tuntud esemetele antakse harjumatuid funktsioone, luuakse nendega uusi ja ootamatuid tähendusi, pannakse nad kujutlusvõime abil elama, tekitatakse enneolematuid ja vaimukaid kombinatsioone.

Lavastust vaadates meenusid vägisi teatristuudio etüüdid, kus näitlejaile antakse üks suvaline objekt (asi iseenesest võib olla täiesti ilma funktsioonita, nt puupulk) ja hakatakse sellele otsima eri rakendusi. Fantaasia abil võib seesama puupulk muutuda pliiatsiks, noaks, revolvriks, sigariks, flöödiks jne.

Näitleja ülesanne on panna objekt vastava rekvisiidina tööle, kehastuda tegelaseks (ehk selle eseme kasutajaks), mõelda sobiv situatsioon ning mängida lugu. Olulisimaks osutub leidlikkus ja kujutlusvõime, sest võimalusi on tegelikult tuhandeid.

“Metsikus urisevas õnnes” on noored näitlejad leidnud hulgaliselt tabavaid assotsiatsioone objektide ja nende rakendusviiside vahel. Esemeid, nagu jalanõud, kangas või käärid, näidatakse harjumuspärasest erinevas valguses, hoopis uue nurga alt, mis võib ehk mõnes teatrikülastajas ka hämmeldust tekitada või siis lihtsalt õlgu kehitama panna.

Eri värvi ja sorti jalanõudele (peamiselt kingadele) leitakse tõepoolest kõige kummalisemaid funktsioone: mikrofonist kuni põrandalapini. Suurest valgest kangast võlutakse hämmastava kiiruse ja osavusega välja massiivne nukk, kes nelja näitleja virtuoosliku koostöö toimel “elustub”.

Ühtäkki rebeneb kangas “juhuslikult” pooleks ja hetk hiljem võib juba kaasa elada kahele näitlejate külge “monteeritud” naiivsele teismeliste asju ajavale tibi-nukule. Lavastuse lõpus saab publik näha ka lae all õõtsuvat nukku, meisterliku niiditõmbamise abil juhitavat hõljumist.

Ometi ei tuleks lavastust vaadata vaid kui leidlikkuse tuleproovi või nähtust iseeneses, sest läbi objektiteatri vormi puudutatakse siin õigupoolest aktuaalseid täiskasvanuks saamisega seotud noorte teemasid nagu näiteks teismelise rasedus. Teiselt poolt saab jälle publik osa n.ö kulisside tagustest probleemidest: olles mänginud mõned stseenid, väljuvad näitlejad äkki rollidest ja hakkavad väljendama oma rahulolematust üksteise mängu või tööülesannete suhtes. See annab lavastusele omakorda metateatraalse raamistiku.

Lisaefekti lavastuses loovad trummimees, kes stseenide ja üleminekute rütmi dikteerib ning vajalikku atmosfääri tekitada aitab, ning arvuti taga istuv neiu, kes oma täiendavate ja mõneti vaimukate seinal projitseeruvate kommentaaridega kohati liigagi palju tähelepanu endale tõmbab. Kui üleminekute ajal ilmuvad kommentaarid toimivad ühtlasi sissejuhatusena ja on tänu sellele õigel kohal, siis aktiivse lavategevuse ajal valmistab lugemisse süüvimine ja näitlejate samaaegne jälgimine natuke raskust.

Lavastuse tugevusteks saab kahtlemata pidada suurepärast ansamblimängu, tehnilist perfektsust ja kõiki neid leitud detaile, mis kokkuvõttes annab igati kvaliteetse tulemuse.

—
Autor Piret Kuub. Arvustus ilmus 3.09 Draama ajalehes.