DRAAMA 2017

/ muljed / hetked / killud / fragmendid / katked / festivalist DRAAMA 2017

Toredat teatripäeva!

Täna on rahvusvaheline teatripäev ja traditsiooniliselt jagatakse sel puhul välja ka Eesti teatri aastaauhinnad. Teatrist mõelda võib aga igal ajal. Päeva tähistamiseks ja mõtlemise elavdamiseks, avaldame essee, mille DRAAMA 2017 off-programmi juht Kaija M Kalvet kirjutas teema “ületoodetud teater” kokkuvõtteks.

 

„Ületoodetud teater“ Draama offi pealkirjana oli väike provokatsioon. Minu jaoks tõukas selle teema teiste hulgast esile ühe teatud mentaliteedi püsimine meie mõtteruumis, kuigi see võib olla ka puhtalt isiklik. See on mõnede tegevusalade või teatriväljade tunnetuslik vähemväärtuslikkus. Püüan selgitada: üsna sageli pean kaitsma oma kooli, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiat, süüdistuste eest, nagu ei oleks ma sealt korralikku haridust saanud; üsna sageli tunnen kaastundlikke pilke, kui selgub, et ma ei tööta riigi- vaid erateatris; laste- ja noorteteatriga tegelemine on samuti juba aastaid kestnud arutelust hoolimata kuidagi ebaolulisem; rahastaja nõuab etenduste toomist kodulinnast Tartust Tallinnasse; ning lõppeks tunnen üsna jabural kombel ennast teatrimaailmas pisut kehvemal algpositsioonil, kuna olen naine. Kumb on edukam, kumb on ületoodetud: kas Lavaka lõpetanud noor mees riigiteatri palgal, kes lavastas äsja Tallinnas täiskasvanutele, või Viljandi lõpetanud Kulka toetustel püsiv noor naine, kes tegi provintsis lastelavastuse? Neid muutujaid saab sealt muidugi ära võtta ning igaüks saab ise otsustada, milline neist kõige tugevama väärtusega on. Minu enda jaoks on alati kõige suurem hämming, et meie (Musta Kasti) otsust luua oma teater käsitletakse vaikimisi pigem nõrkuse („säravamad võeti Endlasse ära“) kui tugevusena (seda enam, et ajaliselt toimusid need sündmused vastupidises järjekorras).

Tuleb aru saada, et ma ei tegele nende teemadega igapäevaselt. Maailmas on väga palju põletavamaid probleeme, millega teater ja teatrikunstnik minu arvates peaksid tegelema; niikuinii ei ole mul oma positsiooni parendamiseks etemat võimalust kui töötamine. Ainult minu lavastused saavad, kui üldse, tõestada kellelegi, kas ma olen ületoodetud või mitte, kas mind on kultuuriruumi tegutsema vaja.

Ka festivalil avaldati erinevatel aruteludel sageli mõtet, et ei ole ju midagi üle toodetud, kõigil on pidevalt palju tööd, inimesed käivad aina rohkem teatris, igaüks leiab enesele sobiva jne. Minu enda jaoks kõige olulisem mõte on vast see, mis meil enne festivali Mehis Pihlaga lõpulavastuse üle arutledes kõlama jäi: kui midagi on üle, kui mingi number on liiga suur, siis on see hoopis uuslavastuste arv. Keegi ei jõua kõike vaatamas käia, pole füüsiliselt-ajaliselt võimalik, palju head käib juba kavast maha selleks ajaks, kui keskmine inimene kassasse jõuab (rääkimata teatriinimesest, kellel on nii palju tööd, et üldse proovisaalist välja kolleegide asju vaatama ei jõuagi). Muidugi on hea, kui teatripilt on rikas ja mitmekesine (kõik ju ei huvitagi kõiki ja seegi on normaalne), aga seda peaks tegema kuidagi teisiti. Pidev ajapuudus ja mitmel rindel rööprassimine viib inimeste läbipõlemiseni (termin, mida Eesti teatris peaaegu ei kuule, aga mis minu jaoks ootamatult sagedasti ilmnes suvel, kui tegime Mustas Kastis ühislavastust soomlastega), esietenduse kivine kuupäev ja risti-rästi põimunud graafikud annavad teed pealiskaudsusele ja lihtsama lahenduse leidmisele (kuuldavasti on Lembit Petersonil pooleaastased prooviprotsessid – sisuliselt nii vajalik, praktiliselt igal pool mujal millegipärast teostamatu (loe: proovide eest ei saa pädevat palka)). Riigiteatrites lisandub siia isikliku panuse anonüümsus ja sellega seoses pahatihti kaduv vastutus, erateatrites loomingulise ja administratiivse töö paratamatu põimitus. Loomemajandus on iseenesest tore asi, aga kui suur osa kunstilisest ja loomingulisest väljendusest peab tegelema sellega, kuidas valmivat lavastust meie väga kirjus teatripildis maha müüa saaks, siis on paratamatu, et esietendused tulevad üksteise järel suurte naeratuste ja sisemise tühjuse saatel. Miks on meil selles valdkonnas ikka veel raske öelda lauset: „Ma puhkan praegu. Mul ei olegi midagi erilist ees.“ Miks see teeb teatrikunstnikust ikka veel luuseri?

Niisiis – sellises rabelemises ON kõigil kogu aeg tööd, aga ei tohi hetkekski peatuda, sest võib-olla siis homme enam tööd ei ole ja oledki ületoodetud. Minu hinnangul võimaldabki see jutu alguses käsitletud mentaliteedi edasikestmist. Olukorras, kus on palju inimesi, kes tahavad kõik ühest pirukast osa saada (kusjuures selles minu praeguses pirukas on koos nii kunstiline väljendusvõimalus, väline tunnustus kui ka riigi rahakott), on vaja mingi osa kuidagi kõrvale tõrjuda. Selle tõttu on väga lihtne olla „privileegipime“ (vist feministlikust diskursusest pärit termin). Ma tahan sellega öelda, et on väga inimlik ja enesehinnangu seisukohast ka vajalik, et inimene peaks ennast teistest pisut paremaks. Seega vajavad kõik mõtteviisid ja mentaliteedid, mis kinnitavad ühe ülemuslikkust, temapoolset edasikandmist. See protsess ei pruugi olla ühestki küljest teadlik ega ka pahatahtlik. Igaüks saab ju mõelda, kuidas talle mõjub mõni kompliment; kui Üllar Saaremäe ütleb, et ta tahab Rakveresse ainult Viljandi näitlejaid, olen ma kohe nõus tema jutule alla kirjutama. See parandab minu ja minu „grupi“ olukorda. Aga see on täiesti ebaõiglane teise grupi suhtes, eriti just selle tõttu, et teatris saab omaenda väärtust, töökust, andekust tõestada ikkagi ainult inimene ise, mitte tema haridus või muu kuuluvus. „Kool annab tööriistad, tööd teed juba ise.“ Muidugi on see konkurents, jah, aga ma lihtsalt arvan, et konkurents ei peaks olema motivaator valdkonnas, kus impulsid loomiseks ja enese arendamiseks tulevad loodetavasti sisemisest vajadusest.

Kokkuvõtteks – kui ma teatrikoolis käima hakkasin, mõtlesin muuhulgas, kuidas võiks välja näha järgmine Draama festival. Olin sellest juba aastaid külastajana osa võtnud, nüüd sain justkui „ametlikult“ osaks sellest. Kujutlesin, kuidas saame kokku Tallinnas õppivate sõpradega, nelja aasta pärast kolleegidega teistest teatritest, arutleme, tähistame – Eesti teatri pidu. Reaalsus sai mu üsna kärmelt kätte ja tuletab ennast igal aastal meelde – teatris on kõigil nii kiire, et mitte kellelgi ei ole aega festivalile tulla, ainult oma lavastusega seoses ja siis ka üheks õhtuks. Esietenduste tähe all ei ole meil aega kokkuvõteteks. Selle tõttu võib ka olla, et minu seisukohad ei vasta kellegi arvates üldse reaalsusele. Ma ei tea, sest meil ei ole seda ühist tagasitõmbamise hetke. Meil ei ole aega rääkida.

Mulle paistab, et see kõik laieneb hõlpsasti ka teatrist väljaspoole ja on ehk meie aja märk – „mida rohkem, seda parem“ mõtteviis hakkab õnneks teistes valdkondades keskkonnateadlikkuse kasvades pisut positsiooni kaotama. Ressursid on ju piiratud: inimese loomejõul, maakera naftasisaldusel. Seega tuleb ilmselt ükskord igal pool piir ette iseenesest. Ja muidugi on jabur üldse sellistele teatrisisestele konfliktidele keskenduda, kui meil on praegu avalikes meediakanalites tõsimeeli juttu hoopis küsimusest, et kas meie riigis oleks mõeldav tsensuuri kehtestamine mõnele parteile mittesobivat sisu tootvale teatrile.

Seega, veelkord: teatris ja maailmas on nii palju olulisemaid teemasid kui teater ise. Ja mind teeks väga õnnelikuks, kui kõigil oleks aega, tahtmist ja võimalust nende teemadega põhjalikult ning süvenenult tegeleda. Sest usk sellesse, et meie valdkonnal on võimalik pakkuda sügavamat vaadet olme pinnapealsusesse, püsib tugev. Saagu võimalusest reaalsus.

Kaija M Kalvet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Information

This entry was posted on 27.03 2018 by in Festival 2017.

Navigeerimine

%d bloggers like this: