DRAAMA 2017

/ muljed / hetked / killud / fragmendid / katked / festivalist DRAAMA 2017

Draama 2017: Arutelu TEATER

Draama-151-6035

Festivali viimasel päeval kohtusid teatriuurijad ja festivali väliskülalised Sisevete Saatkonnas, et vaadata üheskoos tagasi möödunud päevadele ja esiteda üksteisele mõttes mõlkunud küsimusi.

Tuleb märkida, et Draama 2017 ei püüdle eriliselt representatiivsuse poole. Nagu festivali kunstiline juht Ivar Põllu Draama 2017 eelraamatus rõhutab: tegemist on sõbraliku kokkutulekuga, ilma taotluseta eesti lavastusi kuidagi reastada. Ometi on pärast hulga lavastuste vaatamist võimalik tajuda teatud jooni või suundumusi, mille kaudu eesti teatrit iseloomustada. Külalised teistest riikidest (sel korral Suurbritanniast, Hollandist, Rootsist, Soomest, Sloveeniast, Ungarist, Leedust, Šveitsist, Venemaalt ja Lätist) on sellisel puhul oma kõrvalpilguga abiks.

Külaliste jaoks oli märkimisväärne uue algupärase dramaturgia ulatuslik kasutamine, mis erineb Kesk-Euroopa või Aasia riikidest kohati enam kui kümnekordselt. Dramaturg ja teatriteoreetik Nika Leskovšek lubas Sloveeniasse naastes Eestit heaks näiteks tuua, kuivõrd seal ollakse algupärandite loomises väga visad.

Mainiti eestlastele omapärast kuiva ja absurdset huumorit, mille juured eesti teatriuurijate selgitusel asuvad rahva “tumedas minevikus”. Siin tõmbas Soome lavastaja Erik Söderblom paralleeli leedu teatriga, mis on tema sõnul eesti teatrist äärmiselt erinev, kuid moodustab ühisosa viimasega just tänu absurdile.

Festivalil etendunud lavastustest tõstsid väliskülalised esile Musta Kasti lavastuse “Peks mõisatallis”, mis avaldas muljet viidetega väga kaugesse ajalukku. See oli abiks kohaliku konteksti ja identiteedi mõistmisel, mida on teatri kaudu väga huvitav uurida. Identiteet oli märksõna ka mitmel teisel ära märgitud lavastusel. Londoni ülikooli teatri- ja etenduskunstide osakonna õppejõud Mischa Twitchin tõi välja Von Krahli Teatri lavastuse “Vaimukuskuss”, kus “ühislaulmine muutus kiiresti latentse agressiooni väljenduseks”.

Kõneainet pakkus festivalil hästi esindatud tehnoloogia imbumine lavastustesse, mille all peeti silmas eelkõige Cabaret Rhizome’i “Puugi protsessi” ja VAT Teatri “Mr. Greeni”. Kiituse teenis ka hea teatri tegemine väheste (materiaalsete) vahenditega. Seesugust vähenõudliku teatri suurt hulka aitas väliskülalistele selgitada teatrikriitik ja semiootik Katre Väli, kes märkis ära, et teatud määral mõjutab lavastuste valikut Tartu ainsa suure teatrisaali (Vanemuine) lavatehnika remont, mistõttu sai festivalile tuua vaid väiksematele saalidele mõeldud lavastusi.

Väliskülalised olid üksmeelsed, et niisuguste regionaalsete festivalide külastamine on palju põnevam suurtest rahvusvahelistest festivalidest. Viimased osutuvad sageli üksteisele sarnaseks sõltumata linnast ja riigist. Nimetatagu selliseid külaskäike kultuuridiplomaatiaks või millekski muuks – kahtlemata annavad nad midagi mõlemale poolele: küllakutsujale ja külalisele.

Arutlesid Quirijn van den Hoogen, Attila Szabo, Beate Schappach, Nika Leskovšek, Kirsten Simmo, Hedi-Liis Toome, Madli Pesti, Katre Väli, Maja Šorli, Jukka Hyde Hytti, Minna Nurmelin, Jurgita Staniškyté, Móni Segesdi, Joshua Edelman, Hans van Maanen jt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Information

This entry was posted on 10.09 2017 by in Festival 2014.

Navigeerimine

%d bloggers like this: