DRAAMA 2017

/ muljed / hetked / killud / fragmendid / katked / festivalist DRAAMA 2017

Päeva kokkuvõte: Ildikó Sirató

_dsc1076

Ildikó Sirató (Foto: Helen Marie Allik)

Festival on olnud väga huvitav ning heade valikute üle võib uhke olla. Olen Draama festivali veteran ja mul on hea meel näha, kuidas Eesti teater elavneb ja aasta-aastalt mitmekesistub.

Olen varem näinud Labürintteatri osalusteatrit ja sel aastal ootasin samuti isiklikku kogemust. Mulle meeldib uue tehnika kasutamise viis ka näiteks Cabaret Rhizome’i puhul, aga ma tunnen puudust dramaturgilisest aspektist nii „Kuningas Oidipuse“, kui ka sellise mängu puhul, nagu seda oli „Otsuse anatoomia“, mida ma ei nimetakski päris teatriks.

Oleme siin festivalil seda ka teiste teatriinimestega arutanud ning jõudnud arusaamale, et Eesti teater põhineb kahel tugeval alustalal – üks neist on traditsioonilised identifitseerivad näidendid, rahvuslikud mälestused, mis on kontsentreeritud traditsioonilisse teatrisse, kus on head näitlejad ja kõrge tehniline kvaliteet, ning teine on noorte võim. Ma näen selle 13 aasta jooksul juba teist noort põlvkonda Eesti teatris täiskasvanuks saamas. Nad kujundavad teatris uusi ja väga tugevaid voolusid, avades teatri erinevatele kunstidele, trupid liiguvad uute tehnikate ja kommunikatsiooniviiside poole.

Mulle meeldib Eesti publik, sest te armastate oma teatrit. Euroopas hakkame me peaaegu, et kaotama sidet publiku ja kultuuri või kaasaegse kunsti maailma vahel. Sellel on palju põhjuseid ning see on kurb protsess. Ma loodan, et Eesti teater ja kunst ei kaota seda sidet, sest kaasajal on väga tähtis hoida kunsti igapäevaelus enesele lähedal. Eesti inimestele meeldivad oma kunstnikud, näitlejad ja muusikud väga. See võib tuleneda paljudest aastakümnetest, kui kunst ja kirjandus olid ainsad viisid oma eestluse väljendamiseks, ning see tugevdas omakorda suhteid rahvuse sees. Kesk-eurooplasena tajun ma meie probleemina elitaarset mõtlemist kultuurist ja teatrist ning seda tendentsi ma Eestis ei näe. Erinevus kõrgekvaliteedilise kunsti ja igapäevaelu vahel ei ole suur. Kesk-euroopas laiutab seal vahel aga suur tühimik.

Ildikó Sirató on Budapestis tegutsev estofiilist teatri- ja kirjandusuurija, kes töötab Ungari Széchényi-nimelises Rahvusraamatukogus teatriajaloo kogu juhatajana ning Pannonia Ülikoolis teatriteaduse õppejõuna. 

Toimetas: Ivika Saaroja

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Information

This entry was posted on 09.09 2016 by in Festival 2016.

Navigeerimine

%d bloggers like this: