“Revolver”: Markus Habakukk

Markus Habakukk (Foto: Helen Marie Allik)

Kuidas on lavastuse “Revolver” protsess läinud?

Väga kenasti. Lõpetasime sel aastal Lavakunstikooli ning oleme esimest korda oma turvatsoonist väljas. Koos lavastaja Karl Koppelmaaga on see idee juba kaua kuklas olnud, et võiks oma teatri teha, kuna meil on päris palju vabakutselisi näitlejaid. Oleme juba neli aastat koos õppinud ja selle ajaga üsna lähedaseks saanud. Tundus hea tee koos jätkata. Näidendi valik lähtub eelkõige praegusest situatsioonist  maailmas, kus igal inimesel on oma arvamus ja need  kipuvad tihtipeale väga tugevalt vastuollu sattuma. Mitte keegi ei kuula kedagi ära. Lavastusprotsess iseenesest on väga hariv olnud. Karl Koppelmaa on eelkõige laia silmaringiga inimene ning on nõudnud meilt väga palju taustateadmisi selle teksti kokkupanemise juures. Me oleme ka ise kirjutanud oma isiklikke lugusid ja mõelnud, mis on revolutsioon ja mis on liidripositsioon. Kogu näidend keerleb revolvri ümber. Üks inimene, kelle käes see revolver on, juhib situatsiooni, proovib kaastegelastele põhjendada miks tema arusaam maailmast on kõige õigem. Kuna kõik on väga ekstreemsed tegelased, hallid varjundid puuduvad, siis on tegelaste vahel väga suured vastuolud. Sellest lähtuvalt tekivad suured konfliktid.

Mis on selles protsessis olnud Sinu kui näitleja jaoks huvitav?

Protsessi alguses istusime kõik kuuekesi koos ja kirjutasime oma lähedastest inimestest lugusid, mis meid on puudutanud. Tegime intervjuusid oma vanemate ja vanavanematega, kes on elanud laulva revolutsiooni, Eesti taasiseseisvumise ja Teise maailmasõja ajal. Enese jaoks on see olnud mingis mõttes rännak juurte juurde. Oleme end kurssi viinud nii inimeste läbielamiste, kui ka maailmavaateliste konfliktidega. Mis on need tuumad, mis inimesi edasi viivad? Mis on traditsioon? Mis on hetkes olemine või traditsioonidest lahtiütlemine? Kas inimene kui selline on vaba oma tegemistes või on vaja seda ühte otsustajat? Ükski nendest ekstreemsetest maailmavaadetest ei saa olla õige. Kas iga inimene läheb põikpäiselt üksinda?

Küsis: Eline Selgis