DRAAMA 2017

/ muljed / hetked / killud / fragmendid / katked / festivalist DRAAMA 2017

“Õpetaja Tammiku reha piliteerimine”

Halloo!

Üks arvamus on mul trama festivalilt veel kirjutamata jäänud sest see on mulle raske välja kutse ja intiimline teema. Ma räägin „Õpetaja Tammiku reha piliteerimisest.“ See on Kinoteaatri lavamäng ühele näitlejale see on Priit Kruus ja tema on kirjanduse õpetaja. Ja nimodi ta laval ongi – õpetaja. Kõige pealt ma Jaan Kägu räägin lavastusest.

Ma arvan et see asi on nisukeselt kokku pantud nagu hea lapi tekk et on võetud vanade pükste tagumikud ja õmmeldud kokku üks suur, aga tagumikkude asemel on Kruusi mälestused õpetaja elust. Isegi tema abi kaasa käib läbi. Nii et kokku tuleb üks tokumentaalse materjaaliga lavamäng, mis stiili poolest on ometi ständapi moodi.

Lapi teki õmblejad (Henrik Kalmet, Diana Leesalu, Paavo Piik ja Paul Piik) on kandnud hoolt selle eest et see monokas oleks tempos ja kurvides nagu üks korralik monokas. Siin kohal ma tunnen ennast natuke kolka eestlasena, sest see tempo ja naljade osav kõmmutamine ja lapiõmbluste esile toomine meenutab mulle võõrast välismaa ständappi või telekastist seriaali. Aga ma tean et teistele see effekt meeldib. Aga vot see mulle jälle istus et tükile oli antud koolitunni kuju. Aga kõik see võib veel muutuda kuna ma nägin läbimängu ja sellega asi vask ma rohkem ei räägi.

priitEplik-w

Fotoo: internetti lööd sisse “Vaiko Eplik fotoo” või “Priit Kruus fotoo” vahet pole

Räägin hoopis sellest miks see tükk mulle nii intiimline tuli. Ma olin põhi koolis ja kõigile lapstele anti karamell et näe võtke jõulud on. Ja mina kah lutsutasin enda oma. Aga siis meil oli inka tund (meil oli eri kallakuga kool ja oligi eraldi tund iidsetest inkadest) ja õpetaja ütles et ma pean karamelli ära viskama sest tund algab. Siis mul sai hing täis et miks me peame seda võõrast jama õppima ja miks õpetaja küsib meie käest kui ta ise ju teab väga hästi. Ja selle peale ma röögatasin et ma ei taha, ärge sundige õpetaja Tammik. Sest Tammik oli minu inka õpetaja.

Siis mul jäi hing kinni ja köhida ka ei saanud, ilgem paha ehmatuse ja hirmu tunne tuli peale. Karamell jäi kõrri kinni. Aga siis tuli Tammik võttis mult ümbert kinni ja pressis mul nagu konnal silmad punni ja karamell lendas kurgust välja põrandale. Mina olin väga kurb siis et karamell läks kaotsi aga kõik teised õpilased naersid. Pärast nad veel pikalt narrisid et ma olen Tammiku poju ja peigmees ühe korraga. Mina mõtlesin endale et Tammik on n-ö tobu juss.

Ja mul on keeruline nimodi öelda sest tegelikult ta päästis minu Jaan Kägu elu surma suu seest ära.

Aga mina näiteks õpetaja Tammikut ei salli ja ei salli seda õpetamise stiili ja seda reha mida Kinoteater püüab piliteerida. Ma kutsun selle pärast kõiki inimesi arut elama ja Kruusiga rääkima: https://opetajatammik.wordpress.com/2015/09/11/enne-draamat/#comments.

Selle lavamängu mõte on vist ühis konna ja kuntsti ja intiviidi kokku tõmbamine hästi mõtekasse ja siirasse mõtete vahetusse sellel antud teemal. Minu jaoks on see mõte korda läinud.

Aga teaatrimängu arvustamisest nüüd küll asja ei saanud.

Kohutamiseni!

-J. Kägu

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Information

This entry was posted on 15.09 2015 by in Festival 2015 and tagged , , .

Navigeerimine

%d bloggers like this: