DRAAMA 2017

/ muljed / hetked / killud / fragmendid / katked / festivalist DRAAMA 2017

Iseendast põgeneda, et iseenda juurde jõuda

“Kaua ma ootan…” on minimalistlikus laadis, kuid kõige paremas mõttes pigem emotsionaalne kui puhtalt intellektuaalne lavastus. Sellest võib noppida arvukalt seoseid, sümboleid ja narratiive, ent teose tugevust tõendab tõsiasi, et subjektiivsusega ei saa minna lõpuni – kõigele vaatamata on Indrek Kornelil oma lugu rääkida ja sellel tuleb lasta kõlada või õigemini loota, et oled osanud seda kuulata.

Korneli tantsulavastuses nägin ma põhilise motiivina lõhkumist – sissejuurdunud ja korduvatest mustritest väljumist, et luua midagi uut. Verrekasvanud käitumisest on alati keeruline ja sageli väga valuline lahti saada, kuna selleks on vaja murduda ja end seejärel kokku liimida. Hoolimata väljendist “inimene on harjumuste ori”, pole meie sisemaailmad staatilised, vaid alluvad, nagu lavastuse tutvustuses on märgitud, vaimsetele ja füüsilistele mõjutustele. Nii nõuab pidevalt teisenev ümbrus meilt paratamatult muutumist. See saab toimuda vaid kriisi ajal, kui soomus, mis kaitseb meid iseenda salatõdede eest, on õrn ning sügaval sisimas kinni jäänud klompe saab juurtest lahti rebida. Sellest purustustööst võivad heal juhul sündida uuemad ja paremad elumustrid.

Fotode autorid: Marianne Ubaleht, Rünno Lahesoo

Tantsijad kordavad liigutusahelaid, ent jäljendus pole totaalne, vaid varieeruv, entroopiale alluv. Esialgne loomulikkus asendub frustratsiooniga, kui mustrist, millesse karakterid on takerdunud, ei pääseta välja. Lõpetatuse otsing, millele on viidatud lavastuse tutvustuses (kaua ma ootan… lõppu), algab minu jaoks nendes momentides, mil ringi sulgumine näib olevat lootusetu. Väline maailm (sh teised inimesed) aga ei lase tantsijatel viibida igavesti tasakaaluseisundis ja heidab nad uutesse mustritesse, millest tuleb omakorda vabaneda. Niisugune pääsemisvajadus ei eksisteeri kõigest liigutuste tasandil, vaid sellel on tähendus umbmääraste karakterite jaoks, keda meile arhetüüpsete žestide kaudu tutvustatakse: mees, tema naine ja armuke. Nemadki üritavad lahti saada üheplaanilistest rollidest, millesse situatsioon (armukolmnurk) neid määrab.

Ringist lahkulöömise soovi ja paigalseisu vahelist pinget ilmestab tantsijate mäng jahukuhjaga. Jahu asub ruumi keskel pea täiuslikus koonusekujulises hunnikus. Nii proportsionaalselt vormitud ja läbimõeldult ruumi asetatud, kuid samas õrna asja vaadates tekib möödapääsmatult kiusatus seda lammutada ja ma adun, kui habras on sein, mis takistab mul seda teha. Etenduse algul õrritavad tantsijad publikut jahukuhja lõhkumisega: nad mööduvad sellest lähedalt või riivamisi ning viskuvad selle poole, aga neid takistatakse. Närvikõdi asemel on siin pigem tegemist meeldetuletusega, et häving ja muutus on omavahel seotud.

Häving ei jää tulemata ja see joonib alla märkimisväärset pööret etenduse stiilis: minimalistlik valgustus ja helikujundus asendub soojade toonide ja emotsionaalse muusikaga (Arvo Pärdi “Peegel Peeglis”). Kuigi algul lõin kõhklema, kas tantsijad suudavad nii tuntud palast üle mängida ja teose kaalukusele vaatamata allutada see lavastuse ideele, oli “Peegel Peeglis” lõpuks loomulik valik etenduse teisele osale. Pööre valgustuses ja muusikas peegeldas kõigest muutust, mis oli viimaks toimunud karakterites endis pärast hävingut. Naise, armukese ja mehe rollid olid üksteist lõplikult olematuks kurnanud ning jahu igasse lavanurka vihaselt laiali pillutatud. Järele jäi vaid taandamatu osa inimesest, mis iganes see ka ei oleks. Valged loorid, mis varjasid tantsijate nägusid, langesid maha ning kunstlikud žestid asendusid haavatavust väljendavate liigutustega. Nendest liigutustest võis välja lugeda püüdlust olla parem, anda endast parimat – need teemad sõlmusid kergelt paljude selle aasta DRAAMA festivali kuraatoriprogrammi etendustega, iseäranis superlavastusega “Piiri peal”.

Fotode autorid: Marianne Ubaleht, Rünno Lahesoo

Tantsijad mängisid vabalt ja lapselikult jahuga, mis oli varem olnud lavastuse pinge- ja ohutundeallikas. Esimeses osas oli valdav tantsijate omavaheline interaktsioon, ent teises osas pöörduvad tantsijad iseendasse. Üksildus, mis oli enne peitunud karakterite dramaatiliste suhete taha, tuleb nüüd selgemalt esile. Ehkki see on kurb, on see ikkagi parem, sest see pole teesklus. Selles suhtes tõi häving kaasa vanadest ummikteedest vabanemise, ent see, mis oli südamikus, jäi samaks. Niisiis ei pruugi hävingust otseselt sündida midagi algupärast. Mõned võivad koguni väita, et inimeses on sünnist saadik juba niipaljud x-id ja y-id paika pandud, et algupära on võimatu. On kõigest ühe asja teisenemine või järjest tõepärasem iseendaks olemine.

Indrek Korneli tantsulavastus “Kaua ma ootan…” kõneleb muutumise võimalikkusest, siirusest ja üksildusest. Liikumise, sh korduse, pidevus ähmastab etenduse alguse ja lõpu piirjooni. Kornel ongi Draama blogile antud intervjuus (https://etfestival.wordpress.com/2015/09/07/intervjuu-noore-koreograafiga-indrek-hirsnik/) märkinud, et lavastust “Kaua ma ootan…” saab lõpmatuseni teha. Sellest kinni haarates ja oma mõtteid sinna sisse segades jätabki “Kaua ma ootan…” mulle mulje, et ajalikus inimeses eksisteerib siiski midagi lõpmatut.

“Kaua ma ootan…” – Tallinna Ülikool, koreograafia

Lavastaja Indrek Kornel

Kunstnik Anna Tamm
Juhendaja Renee Nõmmik
 
Laval Erena Reilent, Siim Praats, Riina Ausma
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Informatsioon

This entry was posted on 10.09 2015 by in Festival 2015 and tagged .

Navigeerimine

%d bloggers like this: