DRAAMA 2017

/ muljed / hetked / killud / fragmendid / katked / festivalist DRAAMA 2017

Intervjuu: Olmer Pinu, teaatri sõber

Tere!

Ma Jaan Kägu käisin nüüd linna pääl jalutamas ja leidsin tänavuse manifestivali kõige vaadatuma teaatrikülalise Olmer Pinu.

Rääkisime vist kahest teaatrimängust „Pärismaalaste paaritumismängud“ ja „Mõtteaines“, aga seda peab igaüks ise vaatama, millest tegelikult jutt oli.

Jaan Kägu: Tere Olmer, kuidas käbar kärab? Oled sa ka Torpatis teaatrisse saanud?

Olmer Pinu: Ei.

JK: Tohho pele, kuda nõnna sai? Meil siin praegalt peletu manifestival käimas ja ega keegi muud teegi, kui konutavad kõik varahommikust hiliseni teaatrisaalides. Kus siis sina aega parajaks teed?

OP: Egas teater ainult saalides ilmutu. Vahel tuleb endal ringi saalida, et teatrist osa saada. Mul ongi parasjagu kaks taolist elamust kogemuspanka hoiustet.

JK: Kae, kae, siis olen küll vist ühe õige mehe otsa komistand. Mina todamist ei teandki et teaatrit mujal tehakse kui teaatris. Mis sääl siis juhtus?

OP: Ma läksin teisipäeva hommikul Rimi kalaleti juurde haugi, jahutatut soetama – kalapäev kaks päeva kaugel ja haug saab Torpatis tihti enne seda otsa, nii et tuleb aegsasti sappa võtta. Ent, aga ja ometi. Mind tabas kunst ja mitte kesine, pigem mitmekesine, oma paar-kolm ülpa oli tal [OP räägib siin vist sellest lavastusest „Pärismaalaste paaritumismängud“ aga kurat seda teab –JK].

21054118829_afd5996185_c

Fotoo: Nele Tammelaid

Ta lookles nagu purjus boa läbi Annelinna pärismaa ja pärisilma. Vastusilma ei olnud mul midagi, karvagi mitte. Ja kohatu Stadtmitte pidi loovutama oma keskusestaatuse mäletamises. Kes? Kus? Linn oli otsekui reinkarneerund – ja ju osutab nimelt inkade ilmalõpu ennustusele pealkirjasõna ise. Apokalüpsik täitus hingelinnupiimaga, mida nõrises lavastusel nisast – ja mõistetav seegi, sest asjaosalisiks valdavalt studendid, kes veel kõvasti-kõvasti kinni rahvusliku piimatööstuse Alma Mater AS udaras.

JK: Noh. Siit on küll raske miskit selget tõeotsa kätte leida. Jutt jookseb nigu hobune mustlasvankri ees – lööb korra sabaga ja pole halli haisugi alles. Katsu nüüd ikka ristiinimese kombel ära ütelda, kes sulle sääl kõige rohkem meeldis?

OP: Otsisin teost endas, mitte ennast (või kedagi teist) teoses. Ende ja teo kooskõla endas ja teoses ongi otstse sõlmumine kunstiks, sõlmede otsimine kunstis. Üks pilk läbi sõrmede teole ja tema kojale, lehe peal, mis valge lumi-lubi, see on kunstniku esimene inspiratsioonihetk, mis kajab teoses kümnekordseks, seks et meid valmistaks – kunstniku ja geeniuse vabalangemine ühe langevarjuga. Ja meie oleme languse vari – kes me vaatame.

JK: Jaa, vot selle langevarjuga mina olen päri. Et jääd teaatrisse kinni nagu õhku rippuma siis kui langevari lahti vupsab.

OP: Langeda, varjuda – seda võimalust pakkus teinegi rännak, eelmisega võrreldamatu, „Mõtteaines“.  Sinna mina sattusin oma vabast tahtmisest. Ja kui mu maine taht ka läbi põlema peaks, siis ajusagar ei lase priiks mälestust sest teatrilabürindist, mille arhitekt G9.

Medium

Fotoo: interneedusest

Daidalos, kes pojale pärandas vaid tiibadel hukatuse, ehitas labürindi vanglaks hirmsale Minotaurusele. Aga G9, see veidruste sisepõlemismootor, ei kaitse maailma labürindi kurja südame eest, vaid sooja südant külma ilma eest. Ja nii seikleb, eksleb, avastab retkleja labürindis omaenese teed – tee, mis sa teed, on tee sul ette antud ja lahkmed võivad nii peibutada kui heidutada. Labürindist välja saab läbi liivalosside, maakuulde, piiripealsete, võtmekohtade ja ümarlaua. Kogemus liitis me meeli, ei lahutand, korrutand, jagand.  Lõpeks võeti kõigest saadust ehk vaid koosinus, aga seegi oli juba koos sinus.

See on tähtis – mõista parallaksiefekti defekti. Asi seisab selles, et labürint on liikumise ja voolu peataja ja peata voolaja üheskoos. Jah. Aga mitte pelgalt – ta on ka peatumiste vool. Labürint on liiklusvahend.

JK: Mõhkagi ei taipa aga sind on huvitav kuulata küll. Küllap minu lugejad ka mõistavad pidada lugu sinu väga mahedast häälest. Ma ühe asja küsiks aga veel sinu käest ära kui sa oled nõus, et mis sa arvad, et kui meie sellesinatse manifestivali ninamees oli Raudsepa Pets, siis kesse sinu arust tulevaasta võiks piduperemeheks saada?

OP: Sellele päringule annaksin vastuse pisukese anekdoodiga. Läks puuraidur metsa töile, valis välja ühe priskema tüve, mähkis kirve linadest välja, asetas puujuurele ja valmistus hooplema, kui järsku kuulis peenikest pininat: „Puuraidur, hüva puuraidur, halasta mulle?“ Puuraidur vaatas ringi ega näinud kedagi ja hakkas jälle hoopi andma, kui pinin kordus: „Halasta mulle, puuraidur, halasta!“ Puuraidur, taibates, et temaga kõneleb puu, ei mõistnud esimese hooga ära: „Misjaoks peaksin ma sulle halastama?“ Puu võttis selgitada: „Mina ei ole hoopiski mitte puu, vaid inime.“ –  „Mis inime?“ – „Igal puul on oma inime. Kui see puu maha võtta, siis sureb ka inime. Inimene ei pruugi ise oma puud tundagi, võib elada teisel pool maailma, aga ta saatus on puuga ometi lahutamatult seotud.“ – „Hohohoo, hoo-hoo!“ osatas puuraidur, uskumata igasugu esoteerilist ummalumma juttu. Ta äigas kirvega puule hoobi, teise veel, kolmandagi, puu lõi vankuma, võngatas viivuks ja langes siis puuraidurile lagipähe.

JK: … Aitäh sulle väga Olmer. See on nüüd üks hea asi mis me rääkisime. Ma löön selle kohe sisse ja siis saab igalt poolt lugeda.

Kui keski soovib Olmer Pinu mõtetega jahmerdada, see peab minema nüüd https://twitter.com/olmerpinu ja sealt edasi lugema.

Soovitan kõike head

-Jaan Kägu

One comment on “Intervjuu: Olmer Pinu, teaatri sõber

  1. Pingback: Läburint on liiklemise vahend! Putafoor ja patafoor ja “Mõtteaines”. | DRAAMA 2015 blogi

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Informatsioon

This entry was posted on 10.09 2015 by in Festival 2015.

Navigeerimine

%d bloggers like this: