DRAAMA 2017

/ muljed / hetked / killud / fragmendid / katked / festivalist DRAAMA 2017

Intervjuu noore koreograafiga – Sylvia Köster ja Jelena Melts

Tänavusel festivalil näeb eriti palju tantsulavastusi noortelt koreograafidelt. Kes nad on, kust nad tulevad ja mida nad mõtlevad? Blogis ilmuvate intervjuude mõte on sarnaselt artist talk’idega tutvustada noori tantsukunstnikke ning avada nii nende enda kui ka nende lavastuse tausta.

Oliver Issaku küsimustele vastavad Sylvia Köster ja Jelena Melts.

Foto: Evert Palmets

Foto: Evert Palmets

Lavastuse tutvustuses räägitakse neljast pukist, neljast kehast ja neljast miljardist kuubis tantsuetendust. Mida see kõik tähendab ja mida saab vaataja laval näha?

Sylvia: Tihti on tunne, et oleme õppinud elama kvantitatiivses maailmas, kus saab näpuga näidata, millal lõpeb üks ja algab kaks. Kuid mingit asja lähemalt vaadates hakkavad piirid hägustuma. Lavastus proovibki vaatajat tõmmata ühe süsteemi sisse, et seda lähemalt vaadata ning kutsub seal omakorda märkama uusi süsteeme. 7. septembril  näebki laval ühte fookusesse võetud süsteemi, mis omakorda koosneb alamsüsteemidest ning need omakorda oma alamsüsteemidest ning need omakorda oma alamsüsteemidest…

Jelena: Täpselt nii. Ülejäänut tuleb oma silmaga vaatama tulla, siis saab teada.

Kust saite inspiratsiooni sellise teemaga tegelemiseks? Miks just selline teemavalik?

Sylvia: Esmane käivitaja oli huvi katsetada erinevate võimalustega. Ning nagu eluski tihtilugu teod viivad millegi suuremani. See on selline muusikavideolik etendus, kus mingil hetkel hakkavad ehk muusika ja video laval toimuvast ülegi mängima. Et video ei oleks pelgalt tapeediks, vaid saaks etenduses oluliseks tantsijaks. Etenduse pealkirjaski on viide youtubes tihti nähtavale kirjapildile – (offcial video). Video on väga võimalusterohke meedium – suur plaan võimaldab näha keha lähemalt kui esimene rida kunagi ükskõik millises teatris. Ja eks teema on ka vägagi eluline. Et selles ühiskonnas „normaalseks“ jääda, surume alla mõningaid ihasid, tahtmisi. Kes vähem, kes rohkem, et „vale käitumisega“ mitte liigset tähelepanu tõmmata. Kasvõi teatrietendust publikuna jälgides.

Jelena: Inspiratsioon tuli meil sujuvalt. Kuna konkreetne kompositsioon valmis tunni raames, siis väiksest asjast jõudsime selle tulemuseni, mis ta praegu on.

Eestis on tantsuteater suuremale auditooriumile veel küllaltki kauge ja tundmatu teema. Mida teie tantsust leiate? Miks te tantsukunstiga tegelete?

Jelena: Mind huvitab millegi uue tekitamine, pidev otsimine, uurimine ja muidugi põnevus.

Sylvia: Millal lõppeb teater ja algab tants? Ja vastupidi? Millal lõppeb liikumine ja algab tants? Mis on tants? See on küsimus ja kaasaegset tantsu vaatama tulles ei saa publikuna kunagi päris kindel olla, mis sealt tulla võib. Liigub keha või seisab keha. Või lendab hoopis masin. Eks see liigitamine ongi tihti selline sunnitud. Nimetagem seda kõike etenduskunstiks. Toimub vahetult publikule – etendus. Aga küsimus, et miks ma tantsukunstiga tegelen, on ehk sarnane kui küsiksin, et miks te mulle seda küsimust esitate – huvitab. On huvi. Tahan.

Aga millal ja kuidas te tantsu juurde sattusite?

Jelena: Tantsu juurde sattusin täiesti juhuslikult. Mul oli klassiõde, kes tegeles tantsimisega ja otsustasin ka ise proovima minna, aga sinna ma jäingi. See oli loomulik jätk, kuna tegelesin eelnevalt tantsimisega, aga tundsin, et midagi on puudu.

Sylvia: Kui nüüd tagasi mõelda oli see väga sujuv jõudmine. Enne Kultuuriakadeemiasse õppima asumist olin tegelenud rohkem teatriga – stuudiod, VHK teatrikool. Lähikonna jaoks oleks ehk lavakas see järgmine loogiline samm olnud. Mind hakkas aga köitma see seni küllaltki tundmatu ja põnev tantsukunst, mis oma nö koha otsimisega kaasaegses kunstis on nii avatud ning võimalusterohke. Viljandi Kultuuriakadeemia oligi ainus ülikool, kuhu pärast keskkooli lõpetamist proovisin sisse astuda. Esimesel aastal ikka kõhklesin ja kahtlesin palju seal tantsupõrandal aeledes. Teisel aastal tuli aga mingi kindel äratundmine ning nii see nüüd on.

Mille kallal te hetkel töötate?

Sylvia: Praegu tulin just lavastaja Mirko Rajase proovist – 4. oktoobril tuleb Nukuteatris välja etendus „Lemuel Pitkini demonteerimine“, kus Maria Netti Nüganeniga seame koreograafiat. Samuti PREMIERE 2016 residendina käib tihe töö soololavastuse ettevalmistamisega. Ning nüüd oktoobri lõpus toimub Stockholmis Fringe festival, kus tuleb esitusele ka minu lavastus „Look at All the Silverware“. Ja kevadel võiks nüüd kooliga ka ühele poole saada.

Jelena: Hetkel töötame ka oma tantsu etüüdi kallal Draamal, mida saab varsti näha suures superlavastuses (“Piiri peal ehk nii me oleme” O.I.).

Draama festival on nüüd alanud. Millised on teie ootused? Mida tahate siit leida/näha/kuulda?

Sylvia: Jõuda näha võimalikult palju. Et mida vägevat siis siin Eesti etenduskunstide maastikul praegu tehakse. Draama festival on igal sügisel olnud selline hea kokkuvõttev punkt, kus saab aasta jooksul valminud Eesti teatrite loomingut kogeda. Ja need tänavuse aasta kõrvalprogrammid tunduvad samuti põnevad.

Jelena: Tahaks näha, kuulda, kogeda ikka midagi uut ja põnevat, millest on võimalik minul inspiratsiooni saada.

Lavastus: „Mix – (Official Dance)”

Lavastajad: Sylvia Köster ja Jelena Melts

Laval: Tanel Ting, Kinne-Riin Reest, Ainikki Seppar, Eveli Maksim

7. september kell 21:00

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Informatsioon

This entry was posted on 07.09 2015 by in Festival 2015 and tagged , , , , .

Navigeerimine

%d bloggers like this: