DRAAMA 2017

/ muljed / hetked / killud / fragmendid / katked / festivalist DRAAMA 2017

Vene Teater “Koera süda”

koera süda

Lavastus põhineb Mihhail Bulgakovi 1925. aastal kirjutatud satiirilisel jutustustusel “Koera süda”. Tegu on utoopia ja realismi piirimail laveeriva looga professor Preobraženskist, kes juhtumisi muudab ühe eksperimentaalse organisiirdamise tulemusena koera inimeseks.  Krants Šarikust saab kodanik Šarikov – Nõukogude Liidu täiusliku kodaniku arhetüüp.

Professor Preobraženski on peenete kommete ja kõrge moraalitunnetusega intellektuaal, kes ei salli proletaarlasi. Professori ja tema koduste meelehärmiks vastandub Šarikov talle aga kõigis neis aspektides. Kui alguses loodetakse ühiselt Šarikovi harides ja talle kombeid õpetades temast täisväärtuslikku inimest teha, siis üsna pea mõistab professor, et see on võimatu, sest Šarikovis on koerapõlvest  säilinud vaid koerlastele omased loomalikud instinktid ning ta on pärinud kõik  halvad iseloomujooned, mis kuulusid kurjategijale, kelle ajuripats talle siirdati. Heasüdamlikust koerast ei ole enam jälgegi, ning professori eksperimentaalne sünnitis on end tema vastu pööranud.

Kas Šarikov, kui eksperimentaalne olend on professor Preobraženski intellektuaalne omand? Kui nii, siis kas loojal on õigus enda loodut hävitada või selle loomisprotsessi tagasi pöörata? Need küsimused, mille peaaegu 100 aastat tagasi kirjutatud “Koera süda” meile esitab on tänapäeval geenitehnoloogia kiire arengu valguses võib-olla et isegi aktuaalsemad, kui toona.

Natalia Lapina lavastus käsitleb Bulgakovi lugu samas perioodis, milles ta on kirjutatud, kuid sisse on viidud ka mõned muudatused ja lisandused, mis aitavad kaasa nii toonase ajastu kujutamisele, kui toonitavad minu arvates ka just neid ühiskonna valupunkte, mis on Venemaal aktuaalsed ka tänapäeval. Näiteks on lisandusena lavastusse sisse toodud kolm tüüpi, kes tulevad valvama, et professor saaks rahus tööd teha. Tegelikkuse mõjub nende terav kohalolu aga pigem järelevalve ja tsensuurina, mis lisab lavastuse üleüldisele atmosfäärile teatava pinge.

Teine suurem lisandus on kaameramees, kes filmib propagandistlikke stseene, mida hiljem publikule mustvalge tummfilmina laest laskuvalt ekraanilt esitatakse. See, kui võltsilt mõjub kaamera ees toimuv laval, ja kui kena see kõik hiljem ekraanilt paistab, parodiseerib minu arvates päris hästi reaalsuse ja kallutatud meedia vahelist kuristikku.

Üks muudatus mille vajalikkusest ma siiski lõpuni aru ei saanud oli see, et professori suhe enda teenijatüdruku ja kokaga oli ajastuvõtmes ebareaalselt familiaarne – nad sõid koguni ühe laua taga. Üldse olid teenijatüdruku ja koka rollid minu arvates dramatiseeringus suuresti doktor Bormentali arvelt suuremaks kirjutatud, kui nad Bulgakovil olid.

Üleüldiselt jäin aga kõigi näitlejatöödega väga rahule. Aleksandr Žilenko, kes kehastas nii Šarikut kui Šarikovi sai minu arvates mõlema rolliga suurepäraselt hakkama ja ei mõjunud kummaski rollis palaganlikult, nagu ma natuke kartsin, et võib juhtuda, kui näitleja looma kehastab. Võib-olla, et ainult Švonderit kehastanud Aleksandr Kutšmezov jättis natuke liiga tuima mulje ja ei suutnud enda vastu sellist negatiivset emotsiooni tekitada nagu oleks võinud oodata.

Lavastuse trumbiks oli minu arvates Rosita Raua loodud lavakujundust, mis meeldis mulle Draama festivalil Ruumimaagia programmi kuulunud lavastustest vaat, et kõige enamgi. Laval oli massiivne raudkonstruktsioon, mis oli loodud viitena Tatlini tornile, justkui sümboliseerimaks lavastuses kõlavate ideede utoopilisust, ja sellega oli osavalt kombineeritud trammi motiiv, mis ühes rekvisiitidena kasutatud raamatukimpudega, lisas justkui lavastuse atmosfäärile elu ajutisuse ja kaduvuse mõõtme.

Näidendi autor: Mihhail Bulgakov; lavastaja: Natalia Lapina; kunstnik ja kostüümikunsntik: Rosita Raud; valguskunstnik: Igor Kapustin; muusikaline kujundaja: Vladimir Bõtškovski (Sankt-Peterburg); osades: Dmitri Kosjakov, Aleksandr Žilenko, Dmitri Kordas, Oleg Rogatšjov, Aleksandr Sinjakovitš, Anastassia Tsubina, Jekaterina Kordas, Anna Markova, Mihhail Krjatšjok, Anton Paderin, Sergei Tserkassov, Artjom Garejev, Daniil Zandberg

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Information

This entry was posted on 13.09 2013 by in Festival 2013.

Navigeerimine

%d bloggers like this: