DRAAMA 2017

/ muljed / hetked / killud / fragmendid / katked / festivalist DRAAMA 2017

Äratundmisrõõmu pakkuv hirmutav fantaasia

Piip ja Tuut Teater “Bistro Beyond”. Lavastaja: Linnea Happonen, kunstnik ja kostüümikunsntik: Kristel Maamägi, valguskunstnik: Tobias Stål, muusikaline kujundaja: Mayim Alpert. Osades Mari Mägi, Toomas Tross, Katrine Weigelt Nielsen, Pau Zabaleta i Llauger ja kana Lemmi.

Kuidas aru saada teatrist, millest aru ei saa?

Valdavalt peetakse  arusaamatu teatri all silmas selliseid lavastusi, mille aluseks olevat lugu publik ära ei suuda tabada. Loolembus, selle lausa paaniline otsimine annab  kinnitust sellest, et inimkonna kollektiivne vaim elabki lugudes, müütides, muistendites, muinasjuttudes: äratundmistõõm, mida korrastatud narratiivid pakuvad, on ühtlasi kinnitus inimkogemuse homogeensusest.

Sellist absurdi ja unenäolisuse vahel kiikuvat teost nagu “Bistro Beyond” ei näe just tihti. “Bistro Beyond” on väga võluv. Kuidas saab teater olla võluv, kui seda ei toeta narratiiv? Ehk tuleks hetkeks pöörata pilk empaatilist kaasaelamist otsides mõne muu lavastuse osise, mitte narratiivi juurde?

“Bistro Beyondi” tutvustuses kultuurisaates “Jüri Üdi klubi” (link on pärit siit) ütleb üks osatäitjatest Toomas Tross, et see lavastus on fantaasia lõppude lõpust. Depressiivne žanrimääratlus aga ei kehtesta “tumedat” teatriselamust, sest kummalisel kombel on “Bistro Beyondi” pöörases fantaasiamaailmas midagi äratundmis- ja samastumisrõõmu pakkuvat. Tundmatus tulevikuski peab olema mingi mälestus meist: kuidas siis muidu saaks tegu olla MEIE tulevikuga?

Foto: Kadri Moks

Hämar, veidratest vidinatest-pudinatest kaetud lavaruum lubab endas ära tunda väikese söögikoha. Bistroo on “Eesti keele seletava sõnaraamatu” järgi “väike, kiire teenindusega joogi- ja söögikoht”.  Arhailisem variant meie kiirtoidukohtadest; koht, kust käib läbi suur ja kirev klientkond. Mari Mägi kehastatud teenindaja olekust peegeldub teenindajalikkuse kõrval ka ülim rahu ning kontrollitunne, justkui ei suudaks tema kõikenäinud bistroopilku üllatada ükski kimäär, kes bistroosse sisse astub. Kimääride assortiisse kuulub näiteks hiiglasliku seapea ja mehekehaga olend; rebasenahast mütsiga kahel jalal kõndiv hunt, kel seljas lambapildikestega villane kampsun; hobusenaeratuse ja enda käsi kapjadena mõistev tõmmu mees; neitsilik tütarlaps, kes vahel ilmutab end ka esemehimura sisiseva, kriiskava ja neurootilise (inim?)olendina (vastates muide täpselt minu ettekujutusele Tove Janssoni “Muumipapa memuaaridest” tuntud nuhkloomast, Sniffi isast); ja butafoorset miimipead kandev pikk nukker mees.

Ainus mitte-monstrumist bistrookülastaja on kana. Ei, see kana ei ole tinglik, rolli täidab päris elus kana. Kana osutub ootamatult mõjuvaks ja tähendustkandvaks osiseks lavastusest, lummates publikut nii, et linnul oleks võinud lasta minuteid laval omapäi tegutseda. Meelevaldse tegutsemise potentsiaal, mida lavaletoodud lind endas kätkeb, on nõnda erutav : kuidas saab lavale tuua kedagi, kes on liiga rumal mõistmaks, et teatris tuleb teha seda, mis ettekirjutatud? Kana aga ei tee pahandust, vaid lülitub tegevustikku väga orgaaniliselt, täites dramaturgilist funktsiooni ja samas kaotamata enda “kanasust”. Tuleb välja, et olles meie oleviku ainus saadik maailmalõpu bistroos, maandab ta suurepäraselt fantaasia ülepinge ohu ja tekitab turvatunde. Kanad on meile lähedasemad, kui oleme ehk seni arvanud. Lisaks ilmestab tekkinud teatrikana fenomen väga hästi teatrilava jõudu: lavaruumi asetatuna näeme ka reaalsest elust tuntut laiendatud, süvendatud, intensiivistatud tähendusväljas. Ehk õpime nii ka igapäeva luubiga vaatama.

Foto: Kadri Moks

Nihestunud suhe loomade ja inimeste kehade ja maailmade vahel on tegelikult kogu lavastuse üks dominatnsemaid teemasid. Miimipeaga pikale veidrikule kantakse lauale seapraad, mis pole “vormistatud” delikaatselt, tükeldatuna – et söödav elus looma ei meenutaks – vaid on hoopiski hiiglaslik groteskne seapea, mis vaatab sööjale otse ja valusalt silma ja otsustab pärast kohkunud kliendi lahkumist ise jalad (tegelikult keha) alla võtta ja laualt samuti lahkuda. Järgmiselt kliendilt otsutab teenindaja hoopiski labakäe järgmiste hõrgutiste tarbeks eemaldada. “Patsient” on sellest vaid põgusalt häiritud – ju siis näeb ta seda toimingut toiduahela normaalse toimimisena – midagi või kedagi peavad ju kõik sööma. Nihestunud suhete kategooriasse mahub kindlasti ka efektselt väljamängitud kuramaaž kana ja mehe vahel.

Foto: Kadri Moks

Kõik need kummalised olendid on tegelikult sünteesitud meile tuttavatest loomadest, esemetest ja inimomadustest. Tuttavlikkuse peidetus võõrastavasse fantaasiamaailma ongi suurepärase lavateose üks võimalikest retseptides, pakkudes üllatusi, esteetilist naudingut, maagiat ja seiklust lahkumata auditooriumile samastumist võimaldavalt pinnalt. “Bistro Beyond” purustab kinnisarusaama lootasandi dominantsusest heas teatris, mis eesti teatrimaastikul on igati tänuväärne ettevõtmine.

Draamat

Maarja Helena

3 comments on “Äratundmisrõõmu pakkuv hirmutav fantaasia

  1. Triinu
    05.09 2013

    Ettekandjat mängib selles suurepärases etenduses siiski Mari Mägi.

    • Maarja Helena Meriste
      06.09 2013

      Tänan paranduse eest!

  2. Pingback: Maailma lõpus on bistro, kus kunagi… | TÜL-i ajaveeb

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Informatsioon

This entry was posted on 05.09 2013 by in Festival 2013 and tagged , , .

Navigeerimine

%d bloggers like this: