DRAAMA 2017

/ muljed / hetked / killud / fragmendid / katked / festivalist DRAAMA 2017

Siin ja praegu – maskuliinsus

Sfääri saared (in order to dance)

Lavastaja: HENRI HÜTT
Kunstnik: RIHO HÜTT
Kostüümikunstnik: KAIE OLMRE-HÜTT
Valguskunstnik: REVO KOPLUS
Muusikaline kujundaja: ROLAND KARLSON
Mängivad: HENRI ja RIHO HÜTT 

Teatrifestivalilt ei puudunud ka mehine tants ja kunst.  Samal ajal avati kaasaaegse kunsti festival ART IST KUKU NU UT, kuhu programmi sobinuks see  etendus samuti  valatult. Kunstilembeste isa, poja ja vaimu koostöö oli nii visuaalselt kui heliliselt avardav kogemus, tõstes publikut erinevatesse sfääridesse. „Sügaval sfääris lihtsus, üleval eksootika,“ kostus kõlaritest.  Suunda  sfääridesse näitasid kaks stjuuardit, liikumiselt oli poeg Henri plastiline ja isa Riho konkreetne. Koreograafia mõjus huvitavalt – isa ja poeg olid nagu yin ja yang. Hea ja halb tasakaalustavad teineteist, ei ole halba ilma heata.

Harmooniat katsuti saavutada hetkel, kui ülevalt langes alla mikrofon. Kaks meest suunasid oma hääle mikrofoni ning selles paiskus meieni maskuliinne, tugev toon.  Julgegem nimetada seda helikunstiks. Protsessi korrati mitmeid kordi, enne igat häälestamist tõstis isa-mentor käe ning kui hetk oli õige, võis saavutada ka harmoonia. Taaskord ilmnes üks moment, kus oli tunnetada isa-poja vahelist ühendust.

Efektne oli mentori ja õpilase rännak veealusesse sfääri, kus ujus (hõljus) delfiin. Delfiini ei saatnud hõbedases trikoos delfiinitaltsutaja, nagu välismaisetes etteastetes, vaid nagu kabuki-teatrist musta riietatud neiu puldiga.  Taustaks mängis rahulik muusika  ning hetked õndsuses kestsid pikalt. Pinget pakkus Henri Hüti etteaste skyrunner’ite peal. Henri  tiirutas känguru kombel oma isa ümber. Hetkeks tekkis peas ideevälgatus nagu sooviks poeg olla üle oma isast, näidata ennast suuremana. Skyrunnerid tekitasid mulje, nagu oleks Henri pürgimas kõrgustesse, aga veel pääsu kõrgemale talle anda ei saa, on veel liialt noor ja kogenematu.

Kiita tuleb head kunstnikutööd. Etenduse postamentide otsas olevate klaasist kätega loodi teatripildi, milles detailid hakkasid jutustama oma lugu. Pigem tarbekunsti vallas tuntud klaasikunst toodi lavale ning see reaalselt sobiski sinna.  Õrnad ja õhulised klaasplaadid viisid vaataja veel ühte sfääri – kunstisfääri.  Ja kunst jäigi õhku hõljuma.

Kohv.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Information

This entry was posted on 12.09 2012 by in Festival 2012.

Navigeerimine

%d bloggers like this: