DRAAMA 2017

/ muljed / hetked / killud / fragmendid / katked / festivalist DRAAMA 2017

Jälle see traktor

FOOKUS: VIIRE VALDMA, TIINA TAURAITE

Kolmapäeval olid liigse hookus-pookuseta Athena keskuse valgusse fokuseeritud Viire Valdma ja Tiina Tauraite. Kavaleht ütles, et luubi alla tulevad ka Elisabet Tamm ja Nero Urke. Ent kui kuulajateni oli jõudnud kuraatori edastatud vabandus Nero neerupõletikust, toetus Viire Valdma klaverile ja luges oma samblaroheliselt kevadisi luulemõtisklusi. Klaveriklahvid kõlasid ärevalt ühise õrnuse hinguses. Kuulanud hämaras saalis, kuis tasastest lähenemistest saab lähedane ja lähedus, kadus pimedus ja vaikus. Fookusesse astus Tiina Tauraite, kes palus valgustushärrastel seada nii, et valges saalis publikut võiks silmitseda. Näitleja pajatas, kuis Lauteri preemia eest soetatud kasvuhoones tööpõld sel kombel väikseks jäi, et tahtmine põllutööd lähemalt tudeerida jõudis teostuseni. Uusbergi „Karjääris“, kus enesekeskne oma ego egoist on kui oma traktori traktorist, jagati õnne valemit. Ent  veidi põllumaisem tarkusetera Tauraite tööpõllult: Seemne idanemise protsent = külviseväärtuse protsent jagatud puhtuse protsent x 100.

Juba enne põllunduse õppimist, oli Belorusiga sõitnud Tauraitel veel oma traktorit ei ole.

TASANDIKKUDE HELINAD

Autor: Jaan Kruusvall
Lavastaja: Aleksander Eelmaa
Kunstnik: Liisi Eelmaa
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Muusikaline kujundus: Jaak Jürisson
Mängivad: Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Tõnu Oja, Pääru Oja, Katariina Kabel

Jälle see traktor! tuli äratundmine neljapäeva pärastlõunasel Saueaugul, kuulnud Tauraitelt tuttavaks saanud Belorusi talvistest lumelükkamistest tasandikele mahajäetud taludesse.

„Tasandikkude helinad“ lummas ja ehmatas. Võtnud virnast õlgadele pehme fliisteki, võisid vaatajad mõnusalt ja koduselt istuda kaltsuvaibaga kaetud järil, justkui oleks juhuslikult läbi astunud, et tuua raamat tagasi, kiriku võtit küsida, või tulla lihtsalt, et olla. Istuda, rääkida ja kuulata. Bussid nagunii ei käi, et edasi minna. Soe hubasus vaheldus mõõtmatu tahtmisega põgeneda, ära minna, jätta maha see võssakasvav ja lummemattuv inimtühi paik. Milleks kütta neid jahedaid ahjusid ja jahtunud kirgi? Nüüd, pärast suve on tasastest paikadest jälle mindud ja lennatud. Aga Virginia (Garmen Tabor), Franz (Pääru Oja), Vambola (Tõnu Oja) ja Virginia leplik tädi  (Kaie Mihkelson) ning neiu Helen (Katariina Kabel) olid Saueaugul. Jätsid oma lood mõne vaataja hinge helisema.

Mis seda metsa ikka teha, las kasvab.“ Franz, noor naabrimees, parandas siis kirikutrepi, korjas põdrakanepi-, vahtra- ja haavaoksi kaunistamaks muusikaõpetajast naabri, Virginia, tuba ja maalis sügisesi maastikke. Aga need jäid Virginia kapi taha tolmu koguma. Muuli veetud vana kiviaeda taastades oli Franzi käsi viga saanud ja särgisabaga kinni seotud haav ei lubanud viiulit mängida. See-eest õnnestus tal jõest üks priske kala püüda, mis tasandikulistele palju rõõmu tõi. No see oli juba veel rohkem vait kui üks viiul või tasandik olla saab.

Vambola, muhe vana külamees, küll kartis kõrgust ja ei parandanud kiriku treppi ära, aga hakkas korduvalt ära minema. Ikka selle mõttega, et kauemaks kaugemale minna. Sõtta, kloostrisse, ühesõnaga ära, päriselt ära. Iga mineku järel oli ta peagi tagasi. Ei klouniparukas ega mungarüü muutnud teda minemaks kuhugi mujale.

Virginia õpetas muusikat koolilastele, kes lendavad laiali. Aga kui inglise keel ja arvutiõpetus selge, pole vaja muusikat või emakeelt. Muusika õpetamine, armeenlasest armastatu muusikaõpetajate sümpoosinil ja unistused Uus-Meremaa dollaritest hajusid minevikku – neid jäid raamatupidaja töölaual meenutama gloobus ja viiulikast. Virginia pihtimuslik siiras monoloog söögilauas tõi ikka pisarad silmadesse küll. Vambola pööras selle sõnavõtu kiiresti naljaks. Siis oli selline naerusuine kerge pettumus, et miks see harras hetk nii lühikeseks jäi.

Viiul jäi puutumata, aga tasandikud said helisema. Igatsust trotsides kõlas Heleni, Virginia ja tädi hääl “Venna sõjalaulu” regiviisil:

Kes sii tõi sõjasõnumid,
kes sii kandis vainu keeled?
Kes sii saab sõtta minema?
Kui sa saad sõtta minema,
ära sina sõida ette sõja,
ega tantsi taha sõja,
keeruta keset sõdaje!
Esimesed heidetakse,
tagumised tapetakse,
keskmised kodu tulevad.
Kui sa saad koju tulema,
ära joo soovetta –
soo on täisa surnuida;
Ära joo rannavetta –
rand on täisa raipeeida.
Joo sa kallist kajo vettä.

Maris Reintal

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Information

This entry was posted on 12.09 2012 by in Festival 2012.

Navigeerimine

%d bloggers like this: