DRAAMA 2017

/ muljed / hetked / killud / fragmendid / katked / festivalist DRAAMA 2017

Esimene “Esimene mängimine”

Kirjutavad: Jim Ashilevi, Paavo Piik (Tallinna Linnateater), Siim Nurklik

Loevad ja mängivad: Piret Krumm (Eesti Draamateater), Roland Laos (Eesti Draamateater), Mari-Liis Lill (Eesti Draamateater), Pääru Oja (Eesti Draamateater), Liisa Pulk (Vanemuine), Jüri Tiidus (vabakutseline), Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater), Kristo Viiding (Eesti Draamateater)

 Kunstnik: Laura Kõiv (vabakutseline)

Muusikaline kujundaja: Andre Pichen  (Eesti Draamateater)

Valguskujundaja: Rene Liivamägi

Draama festivali näitleja-aktsioonide üheks populaarseimaks ettevõtmiseks osutus kahe-etapiline Esimene mängimine. Neljapäeval kell 17.00 said näitlejad esimest korda kätte kolm värsket näidendit ning laupäeval kell 17.00 toimus neist ühe etendamine. Esimene lugemine toimus Draama raames eelmiselgi aastal, kuid 48 tunniga loodud lavastust pole varem programmis esinenud. Mis siis toimus?

Neljapäeval istusid seitse näitlejat pika laua taga, ees tekstiraamatud. Kaheksandana pidi aktsioonis osalema Pääru Oja, kuid kuna teekond Saueaugu teatritalust Tartusse on aeganõudev, sisenes ta saali alles siis, kui kõik kolm näidendit olid juba ette kantud. Etteruttavalt ütlen, et laupäeval toimunud etendusel olid laval kõik lubatud kaheksa. Lavastamisele minev näidend otsustati rahvahääletusel: kõigil kuulajatel oli võimalus panna kivike endale kõige meelepärasema näidendi ees asuvasse kaussi. Valituks osutus Paavo Piigi laiendus Shakespeare’i tuntuimale armastusloole. Annan põgusa ülevaate kõigist valikus olnud näidenditest.

Esimesena kanti ette Jim Ashilevi näidend sellest, kuidas üksik ja õnnetu Godzilla kõigepealt Tallinna ning seejärel  kogu planeedi hävitab. Vaatamata traagilisele sisule, oli näidend ise ulmeline ning sellest tulenevalt ka lugemine küllaltki meeleolukas. Tegelastena esinesid veel näiteks ärasöödav ajakirjanik Jim Ashilevi, 7 Läänemere kilu, 3 mutti, 3 vihmaussi ja Maatuum. Lennukas sisu ning tegevuspaigad Tallinna kesklinnast planeedi sügavuste ning Põhja-Koreani vajaksid väga loomingulist ja läbimõeldud lavastamist. Mulle näib, et kergem oleks seda teostada filmina kui kahe ööpäeva pikkuse mõtterünnaku tulemusena.

Teisena võeti lugemisele Siim Nurkliku näidend neljale näitlejale, milles tegelased A, B, E1 ja E2 vahendajate kaudu ringliiklusena oma suhteid analüüsivad. Kaasajale omane probleem: inimesed ei oska enam otse üksteisega rääkida vaid vajavad selleks vahendajat. Kui enamasti on selleks tehnoloogia siis siin teine inimene. Väike tegelaste arv ja erilist tegevust mittevõimaldav dialoogipõhine vorm ei oleks pakkunud kaheksale näitlejale piisavalt mänguruumi. Ilmselt selletõttu ei kippunud publik selle ette oma kivikesi kuigi entusiastlikult poetama.

Viimasena kanti ette Paavo Piigi näidend “Üks päev Veronas”, milles hakkajad detektiivid peavad lahendama Romeo ja Julia surmamüsteeriumit, mille lahendus näib ühele uurijatest kui “kiiresti kirjutatud näidend”. Samal ajal püüab noor neiu Rosalind pälvida Romeo tähelepanu, mistarvis mängib ta raskesti kättesaadavat ja käib meessõbraks maskeeritud teenriga avalikkuse ees patseerimas. Rosalindi tee ristub uurijate omaga ning kurb tõde tuleb päevavalgele. Laupäeval jõudiski see lugu vaimusilmast reaalselt publiku silme ette.

Esimene mängimine osutus nii populaarseks, et ootav publik täitis nii Genialistide klubi trepi kui pool hoovist. Kaelakaartidega inimesi lasti saali kümne- ja kolmekaupa, ähvardas oht jääda suisa ukse taha, mis siiski ei realiseerunud. Näitlejad olid originaalnäidendit paarist kohast lühendanud ning rolle juurde kirjutanud, et kõigile laval tegevust jätkuks. Kahest uurijast tehti viis ning ema muutus “kaheks harilikuks naistegelaseks” – tegevuse arengule jalusolemine võib ühe asemel olla vabalt ka kahe ülesandeks.

Genialistide klubi ülemise saali seinad olid valge kriidiga kujundatud detektiivibüroo seinteks, ning lava ees lamas 2 laipa – vastavate siltidega markeeritud kott-padjad. Dekoratsioonidele ei olnud oluliselt rohkem rõhku pandud, rohkem rõhuti valgustusele ja erinevatele “eriefektidele”. Rosalindi mängiv Piret Krumm mängib raskesti kättesaadavat tõesti raskesti kättesaadavas kohas – laest alla rippuval redelil. Ja siis hüppab ta sealt alla, õnneks küll padjahunnikusse. Järgmises stseenis sajab talle laest (ütleks isegi, et täitsa lambist) pähe ämbritäis vett. Kuid aplausi meelitab publikult välja hoopis ootamatu üllatuskülaline – suur pikakarvaline oranžikas koer. Tema etteaste jääb kõige lühemaks, kuid kõige loomutruumaks, tõepoolest ei teki kordagi kahtlust, et tegu ei võiks olla koeraga.

Näidend sai edukalt ette kantud, publik sai naerda ning näitlejad said tõestada oma oskust meeskonnana minimaalse ajaga publiku jaoks söödav asi kokku vormida. Pean ettevõtmist õnnestunuks ja loodan, et “esimene mängimine” kui formaat säilib ka edasiste festivalide programmis. Tegu on hea võimalusega tutvustada uusi näitekirjanikke ning panna omavahel koostööd tegema erinevaid näitlejaid, keda muidu ei pruugi koos laval näha.

Fookust!

Liisa

Advertisements

One comment on “Esimene “Esimene mängimine”

  1. Pingback: Drama Slam – kilde värskest eesti näitekirjandusest | DRAAMA 2013 blogi

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Information

This entry was posted on 10.09 2012 by in Festival 2012.

Navigeerimine

%d bloggers like this: