DRAAMA on kahjuks jällegi lõpule jõudnud. Punane mööbel on linnapildist kadunud ja elu paistab taaskord liikuvat rutiinses rütmis. Eesriie on langenud. Aplaus korraldajatele! Järgmisel aastal näeme Draamat Anu Lambi versioonis. Jääme põnevusega ootama.
Teatrit!
Teie blogijad
“On moodne olla
natukene hull
ja läbilõhki vanamoodne
on küsitud
mis eluviis on mul
ma vastan ebasoodne”
Juhan Viiding
Need read meenusid festivali viimast etendust vaadates. “Idioodid” on lavastus TÜ Viljandi Kultuuakadeemia 8. lennu näitlejatest, kes oma tegevuse hullumeelsust ja ebasoodsust jagasid.
“Idioodid” olid heas mõttes rööpast väljas, terve trupiga koos. Hetki, kus tegevus näib põhjendamatu ja jabur, tuleb kõigil ette. Näitlejate “sisemise idioodi” otsingud olid uuele liikmele kummastavad ja hirmuäratavad. Mõni vanemgi püüdis oma tegevusele õigustust või põhjendust otsida. Kui tekkis juba tunne, et khkm-khkm–kas-ma-tahan-seda näha, tuli õnneks Mari Pokinen, kes ei läinud kõigega kaasa. “Mürgeldagu aga, mõni normaalne on ka, ” võis publik kergendunult ohata.
Kas näitlemine on normaalne või idiootlik? Kuidas tõlgendada või mõista näitleja ülesannet? Et teatrikunst ei oleks liialdatult kunstlik ja seejuures osalistele või vaatajatele haiget ei teeks. Et ei oleks pelgalt julguse või oskuste demonstreerimine kartmata kedagi solvata. Veiderdamiseta ei oleks põnevust. Oleks mugav, aga igav. Sellel pundil ei ole igav. Neil on piisavalt avatust, teadmishimu, mida on tasakaalustamas ja leevendamas hoolivus, huumor ja eneseiroonia.
Need tüübid võib julgelt lasta lavale. Nad ei täida lihtsalt rolli, vaid oskavad mängu ja katsetamisega tegeleda ja julgevad ka probleemidega mängida. Teades, et Eesti on nii väike, et iga teemaga on kellelgi osalistest endal või tutvusringkonnas isiklik kokkupuude. Et “Idioodid” võiksid saada näitlejateks olles inimesed ja olles näitlejad võiksid jääda või saada inimeseks.
Rööpast väljas, publikule oma vaatenurka avamas, olid ka Zuga tantsijad lavastusega “Kohe näha, et vanad sõbrad”. Neil oli koosolemise sundude aste muidugi väiksem kui “Idiootidel”. Samas on tantsutrupi üksikliikmete tegevuses ühtsus võib-olla suurema määravusega kui sõnateatris. Kui liiguti pead teineteise õlale kallutatult aeglase sammuga kauni muusika saatel vaatajate suunas, peatas üks tantsija tegevuse. Ta tahtis teistele öelda, et see on nõme, mida nad teevad. Samas oli ka tantsija, kes tundis ennast selle liikumise ajal ilusana, sest see kõik kokku oli tema meelest hea. Igatahes jõuti järeldusele, et ka meestel ja naistel on potentsiaali olla sõbrad.
Huumori vajalikkust teatris ja elus tajusin eriti selgelt pärast Draamateatri “Kas ma olen nüüd elus” vaatamist. Väga palju müra, nii heliliselt, tegevuselt kui valgustuselt. Arvan , et müra vastu ei saa müraga ja prügi vastu prügiga.”Kas ma olen nüüd elus” on karje tarbimisühiskonna vastu. Minu jaoks liiga jõuline, toorejõuline, et seda vastu võtta. Ei tea, kas olen liialt konservatiivne, aga otsin teatrist lisaks konfliktile kas või pisikestki lootusekübet.
Draamamiseni,
Maris
Andres Noormetsa lavastatud “Tuulte pöörises” oli äärmiselt armas ning siiras etendus. Samas pean tõdema, et kohati näis näitlejatöö liialdatuna. Kuigi keskseks teemaks võib lugeda armastust, räägib etendus veel reetmisest, oma kaevatud auku astumisest, otsustamatusest ning õiglusest.
Kuna armastus on ajatu ning kõigile südamesse minev teema, siis kavatsengi vaid sellest rääkida. Etenduses oli nii-öelda armukolmnurk, kus Leena (Anneli Rahkema) pidi valima sulase Jaani (Peeter Rästas) ja naabertalust pärit ammuse sõbra Kaarli (Erni Kask) vahel. Leena kirglik ning suur tunne Jaani vastu lõppes küll kurvalt, aga pani vähemalt mõtlema. Nii paljudel on ette tulnud suhteid, kus nad ei suuda otsustada, mida tunnevad ning kõik näib nii keerukana. Kas selles on süüdi armumise ajal vallanduvad hormoonid või midagi muud, ei oma tähtsust, sest tunded jäävad ikka sama raskesti hõlmatavaks. Näib, et kuna paljud filmid või raamatud antud teemast kõnelevad, võiks ju kuskilt õppust võtta ja taolises olukorras käituda osata. Ometi see pole nii lihtne-ise midagi läbi elada on täiesti teistsugune tunne ning milleski nii-öelda sees olles kaob ratsionaalsus täielikult. See juhtus ka Leenaga. Leena oli samuti segaduses ning hirmul ja olukorra muutis keerulisemaks kõhus olev laps (Jaanilt). Kuidas Leena karakter olukorraga toime tuli? Ta tegi midagi kõige toimivamat, aga samas raskemat: ta surus tunded maha ning valetas(?) Jaanile oma tunnete puudumisest (mida polevat kunagi olnud) ja surus mehe täielikult maha. Mina millegipärast usun, et Leena valetas ning miski tema sees suri, kui ta pidi Jaanile midagi sellist tegema.
Samal ajal oli Leenal Kaarel, kellega ta juba paar aastat kihlunud oli, kuid kellega abieluni millegipärast ei jõutud. Kaarel oli pikaaegne naabrist sõber, kellega abielu näis mõistlik. Samas tundus see mugavusabieluna, mis ei baseeru kirel ega armastusel, vaid jäigal ettemääratud raja järgimisel. Kas see oli õige? Raske on öelda, milline valik lõpuks õige on, aga nagu mu vanaema on tavatsenud öelda: “Järgi oma sisetunnet!”.
Juba kõrvalt vaadates tundub armastus nii keeruline ja ka raske. Ise selles olles on kõik veel hullem. Oleks hea, kui selle kohta oleks raamat või instruktsioon, aga see pole võimalik: midagi individuaalsemat on keerukam leida. Seega on alati tore ja ilus vaadata teiste inimeste armastuslugusi ning loota, et enda suhted on pisutki lihtsamad.
Järgmist aastat ootama jäädes!
Evelin
Siim Nurkliku näidend „ Kas ma olen nüüd elus „ Lauri Lagle lavastuses alustab minu arust uut epohhi eesti dramaturgias ja ka lavastusstiilis. Pärast seda näidendit pole eriti mõtet rääkida Kiviräha igavnaerutavatest ja konstrueeritud näidendeist, pole mõtet enam rääkida NO99 lamedatest poliitilistest sketšidest ja kogu see vana leierdatud jutt „ karakteritest „ , „ läbivast tegevusest „ ja mingist sõnavärdjaga tähistatud „ pealisülesandest „ on jäänud minevikku. On alanud uus ajastu teatris uue ajastu noorte uue maailmatajuga. Priit Raud kuraatorina eksib, kui kirjutas, et pole superlavastusi sel festivalil. „ Kas ma nüüd olen elus „ on supernäidend ja superlavastus. Tuleb jätta naerdes jumalaga vana teatriga ja alustada uuega, mille pääsukeseks on Nurkliku näidend „ Kas ma olen nüüd elus „ ja Lauri Lagle kongeniaalne lavastus. Ja ei ole ime, et Siim Nurklik ei saa kontakti praeguse aja eesti kirjandusega, see tundub talle piinliku ja igavana ja et ka Vahingu „ Päevaraamat „ on talle mõttetu. Jah, Siim Nurklikust on arenenud täiesti uue maailmatajuga kirjanik. Tema näidend haarab nii sotsiaalseid kui ka isikuprobleeme , haarab mitte ainult „ eesti elu „ , vaid kogu maailma , inimkonna praeguse hetke ummikseisu, ta näeb läbi ühiskonna valelikkust, selle muutumist vaenulikuks tõelisele inimlikkusele. Pole siis ka ime, et ta üks suurimaid lugemiselamusi on Falk Richteri „ Electronic city „ .
Siim Nurkliku näidend koosneb mängudest, igast neist mängust võiks kirjutada lühiessee, pealiskaudsel lugemisel või teatris kuulamisel – vaatamisel tunduvad paljud laused loosungite ja klišeedena, kuid kui süveneme, siis näeme paradokside ja teksti all tundlikku kirjanikku, ergast meelt ja empaatiavõimet. Kogu näidend on praeguse maailma mudel, millesse mahub palju, nii palju, et esimesel vaatamisel ei suuda haarata kõike. Ja kõlama jääb tekstis : “ Ja mis on meie lõppsiht ? Konkurentsivõimetu ühiskond ! „ Jah, konkurentsineedus on see, mis hävitab inimlikud suhted, jääb elektroonilise läheduse igatsus, õudne ja tühi. Mitte konkurents, vaid koostöö, mitte suhete kivistumine, vaid suhe kui protsess on tähtis , suhe , mis rikastab ja annab elule tähenduse. See näidend avab tee uuele teatrile ja ka Lauri Lagle on suutnud oma lavastusega seda näidata. Ta on elustanud teksti laval simultaansete tegevustega, neli arvutit on „ orgaaniliselt „ seotud lavastusega, mitte liigliha. Iga detail on kõnekas ning ahv Kiku on vahva selles maailmas, ta muutub lausa sümboliks. Tema mask on väga ilmekas, silmad tõeliselt elavad ning hea, et ka suud on näha. Oleks tahtnud küll näha ka keele kasutust. Kuid osa kulmineerub Kiku rääkimahakkamisega ja see on tõesti väga hea leid. Lavale tulevad kõik tegelased maskides, siin on põhipuudus küll see, et ahv jääb ainult maskiga, kuid teised tegelased võtavad maskid ära. Oleks pidanud mu meelest kõik jääma maskidega, eks meie teatri idiootsus selles seisne, et arvatakse, et „ oma“ nägu on ilmekam kui mask. Aga ei ole ! Ahvi mask oli ilmekam, kui selles etenduses näitlejate „ oma „ näod . Pole siis ime , et ida teatris on maski kasutamine teatris loomulik ja on viidud täiuslikkuseni. Ja on väga vähe näitlejaid, kes suudavad „ oma „ näost kujundada ilmeka elava maski.
Võiks pikalt rääkida sellest näidendist ja etendusest, loodan, et saan seda teha teises kohas. Praegu aga soovitan Lauri Laglel kiiresti moodustada oma teatrirühm oma põlvkonna noortega, aina kirjutada, lavastada, jätkata koostööd Siim Nurklikuga, leida veel teisi noori kirjanikke, kes tahaksid kaasa teha teekonda, mille üheks nurgakiviks on kindlasti see etendus. Unustada Panso kool, alustada uuesti ning käia oma teed. Selleks väge ja selget meelt !
P. S .
Protesteerin kategooriliselt Draamateatri peanäitejuhi Priit Pedajase häbiväärse teo vastu, kes võttis selle lavastuse Draamateatri mängukavast maha, kuigi oli veel küllalt vaatajaid. Tõelisi andeid tuleb toetada, aga mitte taga kiusata.
Priit Pedajasel oleks aeg tagasi astuda oma ametipostilt ning teha tee vabaks noortele, kes tooksid värskeid tuuli praegu kopitavasse „ rahvusteatrisse „ .
Jaan Tooming, Eesti Lavastajate Liidu liige, Eesti Kirjanike Liidu liige
Mis siin pattu salata, tunnistan ausalt üles: Draamateatri “Õitseng” jäi mulle arusaamatuks. Karaoke-stseenis tundsin teatud selginemist ja lõin mitmeid seoseid lauldud laulude ja tegelaste tunnete/käitumise vahel, kuid siis muutusid kõik näitlejad järsku lindudeks ja lahkusid lenneldes lavalt, võttes kaasa minus tekkima hakanud selguse. Samastades ennast keskmise teatrikülastajaga, kes ma ju õigupoolest ka olen, julgen öelda, et suurele hulgale publikust jääb tükk müsteeriumiks. Vähemalt kolm inimest olid pärast etenduse lõppu sama segasuses kui minagi.
Ingomar Vihmari lavastatud näidend räägib kahest omadega puntrasse sattunud paarist ja nende püüdlustest oma elu edasi elada. Kuigi tegevus toimub nõukogudeaegses Eestis, kandsid kõik tegelased jaapanipäraseid eesnimesid, mille raskuse tõttu ma neid ei kasuta.
Kõrva jäi lavastuse muusikaline kujundus. Erinevaid muusikapalu oli kasutatud tavapärasest rohkem. Muusikale andis lisaväärtuse vinüülplaatide kasutamine, mis sobis oma olemuselt ka kujutatud ajastusse. Erinaval moel leidsid rakendust Virmaliste – “Naer”, Ruja – “Parandamatu”, Rein Rannapi – “Raagus sõnad”, The Beach Boys ja veel mitmeid erinevaid teoseid.
Etendus algas sellega kuidas Harriet Toompere ja Ivo Uukkivi poolt kehastatud paar on oma suvilas ja värvivad aknaraame. Mul hakkas kõrvus kumisema teada-tuntud refrään: “Kuid mis värvi on armastus, kes seda teab? Mis värvi on armastus? Kui teaks küll oleks hea! Su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma, et iga päev mu armastust siis näeksid sa, siis näeksid sa…”. Kuigi raame värviti, ei omandanud need uut värvivarjundit – pintsel oli kuiv. Mõistetav, et laval ei hakata päris värviga lödistama, sest vaja on vaid edastada muljet tegevuse sooritamisest, kuid mulle mõjus see ikka veidi märgiliselt. Selle paari igapäevaelust oli nähtav armastus ammu hääbunud, nagu ka värv pintslilt. Aknaid ei saa armastuse värvi värvida, kui armastust ei ole.
Harriet Toompere mängitud naine vaevles tugeva tähelepanu- ja lähedusepuuduse käes, sest tema mees (Ivo Uukkivi) ei pannud tema eksistentsi justkui tähelegi, kuigi naine tegi erinevaid tähelepanu köitvaid ja provotseerivaid tegevusi. Vestlused söögilauas olid muutunud pelgalt hädavajaliku informatsiooni vahendamise kanaliks, seal ei leidunud ühtegi isiklikku arvamust, tunnet, mõtet – vaid konkreetsete faktide (kokkulepitud kooriproov) edastamine.
Taustaks kostis koera ulgumist, kuigi koera olemasolust ei olnud juttu. Selle kohta tekkis mul kaks teooriat. Õnnetu ulgumine võis olla naise sisemise appikarje kuuldavaks tegemine, või siis oligi neil mõnes muus toas/hoovis koer, sest iga hollywoodilik täiuslik peremudel näeb ette maja või vähemalt suvilat, koera ja kahte imetoredat last, kuid kuna kooselu polnud õnnelik, siis ei olnud ka koer rahulolev.
Üldiselt elasingi ma kõige rohkem kaasa Harriet Toompere mängitus naisele. Lõpu karaoke-stseenis mudis ta ängistunult oma istumisalust diivanit, väljendades sellega oma sisemist virr-varri, samal ajal kui tema mees laulis “Naeru”. Mingil hetkel tabas teda vabanemine ja ta võttis seljast seeliku ja mantli ning asetas need maha, põlvitades riiete ette justkui leinamaks vana ennast ja alustamaks uut elu. Ainus jaapanipärane element peale nimede oligi Harrieti seeliku alt ilmunud riietus. Kahjuks jäi see vaid tähenduseta tähelepanekuks.
Tiit Sukk ja Kleer Maibaum kehastasid teist paari, kelle suhtes oli samuti mõõnaperiood, kuid kes erinevalt eelpoolmainitutest näisid olevat lõpus teineteist taasavastanud. Sellele eelnes naise katse meest üles puua ja truuduse murdmine. Kas polnud needki vaid äärmuslikud meetmed, et mehel jätkuks peale oma tehase silmi ka enda naisele?
Mihkel Kabel mängis huvitavat tüüpi: koori dirigent, kes kasutab võimaluse korral inglise keelt ja huvitub välismaa muusikast. Samuti kandis ta teistest julgemaid ja antud ajahetke trende järgivaid riideid. Kui piirid oleksid avatud olnud , siis seda tegelast oleks ilmselt tulnud otsida Lääne-Euroopast, kui mitte suisa Ameerikast. Milleks oli vaja alguses “Libahunti” lugeda?
Margus Prangeli tegelane jäi mulle täiesti müstiliseks. Ta mängis Ivo Uukkivi tegelase venda, kes sooritas enesetapu ja käis seejärel kummitus-linnuna venda vaatamas. Läbi seina keksimine nägi muidugi efektne välja, seda ei saa salata. Mingil põhjusel pani ta oma venna varrukatest maisipulki väljaraputama. Ta tundus tegelasena, kes tunneb rõõmu pisiasjadest nagu jääd lõhkuva vanamehe jälgimine, seega enesetapumotiivi ma samuti ei tajunud.
Lõpp läks täitsa käest ära. Kõik tegelased linnustusid: panid endale peomütsid nokaks ette ja hakkasid sädistama, lennates lõpuks läbi seina minema. Loogiliselt võttes oleksid pidanud kõik tegelased ära surema, et muutuda samasuguseks nagu juba surnud isik. Ühtegi põhjust surma saada ma ei leidnud. Kui lindudeks muundumine algas, siis arvasin, et sellega üritatakse näidata seda, kuidas igal inimesel on oma lugu, nii nagu igal linnul on oma laul. Paar minutit hiljem kandsin selle mõtte maha ja leppisin faktiga, et see etendus jäi mulle tuviks katusel, keda ma kätte ei saanud.
Liisa
Ühel väga vihmasel ja rusuval neljapäeval etendati Vanemuise väikeses majas Sophoklese tragöödiat “Antigone”. Õnneks R.A.A.A.Mi ühendus etendusega olemist ilmale vastavaks ei suutnud teha.
Saali sisenedes oli kohe déjà vu tunne, kui nägin laval kindlate mustrite järgi kõndivat tegelast. Eelmisel aastal Draama festivali ajal etendus samas kohas ( kas ka samal päeval?) Mungu Theatre Groupi etendus “Caligula”. Isegi lavakujundus meenutas mulle eelnevat aastat-meie ees oli ühesugustes toonides tuba, sealjuures oli Caligula valge asendunud Antigone veripunasega. Olin üllatunud. Kas tõesti on tegu plagiaadiga? Tegelikult on mõlemal etendusel sama lavastaja Homayun Ghanizadeh, kes on mõlemas kreeka tragöödias kasutanud sama käekirja.
Antigone oli saanud hakkama jubeda teoga- ta oli vastu astunud kuningas Kreoni poolt öeldud seadusele. Tapetud riigireeturile, kes oli Antigone vend, ei tohtinud visata peale mulda, vaid ta pidi mädanema linnaväravate juures. Antigone avastati teolt videokaamerate kaudu. Minu jaoks oli viide sellele, et “Antigone” puudutab inimesi tänapäevalgi. Loos kerkis esile probleem, kas kontrollida oma rahvast, et nad ei astuks riigi vastu, või austada pereliikmeid. Kreoni põikpäine arvamus rahva kontrollimiseks lõppes muidugi pereliikmete kaotamisega. Antigone seevastu oli julge ja järgis oma südamehäält.
Üldisest tegevusest rääkides kordus see läbi etenduse: tehti hommikusöök (muud nad ei söönud kui vaid mune), majateener puhastas nõud lapiga, vett ei olnud, vaesele hullusärgis emale tehti rahustav süst, õekesed kaklesid, isa Kreon tahtis minna duši alla,kuid vett polnud ning Haemon otsis oma golfipalli.
Silma torkas temaatika munadega. Muna oli elujõud, kui muna katki läks, suri inimene. Muna on justkui universum, kus sees on tuumik, mis on väga õrn.Palju oli teemat lõhnadega. Laip levitas õudsat haisu linna peal, mis meelitas ligi kärbsed; mädamuna lõhn hävitas kodu atmosfääri. Tegelased tundsid end halvasti oma palees.
Märkimisväärne oli lavakujundus. Tegevus toimus kahe korruse peal. Punane elutoa kujundus andis ruumile suursuguse mõõtme ning trepid olid olulised märkimaks ruumi ja tekitades veelgi rohkem koordineeritud liikumist. Majateener käis alatasa akna peal suitsetamas, kuid alati sattus talle peale Antigone. Selle peale oli majateener vägagi häiritud.
Näitlejad kandsid öösärke ning öömütsi, mis minu jaoks oli kui igavene uni ja ebareaalsus, kus neid ei huvitagi, mis väljaspool tegelikult toimub. Mida kindlasti ei tohtinud teha, oli öömütsi ära võtmine. See võrdus surmaga.
“Suurepärane näitlejatöö” on üsnagi kesine sõnapaar sellele trupile. Nii kaua püsida sellises keerulises rollis, kus peab kontrollima oma keha ja meelt, on neil kõigil meisterlikult välja tulnud, eriti mainiksin ära Elina Reinoldi.
“Antigone” ei olnud õnneks nii traagiline kui Sophokles seda algul plaanis, sest näiteks Antigone(Elina Reinold) tegi humoorika monoloogi küünla ära puhumisest, majateener (Raimo Pass) tegi nalja selle üle kas õdedel on päevad, et nad nii pahurad on, pärast mainides veel, et täna on siin majas kõikidel päevad. Kurbnaljakas oli stseen, kus majateener toppis Antigone surnukeha kohvrisse ning andis selle Antigone õele Ismenele(Külli Reinumägi), kes sõitis sellega hoopiski Hollywoodi. Naerda, või vähemalt rõõmsalt nohiseda, sai küll ja küll.
Antigone surmast teada saanud Haemon(Ago Anderson) tappis end teisel korrusel, kus kukkus tema öömütsi alt välja muna. See kuulutas surma. Järjest kadusid taldrikud söögilaualt ning alles jäi vaid üks, kuningas Kreoni(Andrus Vaarik) võidukas valge taldrik, mis oli iga päev ainult lapiga üle nühitud ja mis tekitas jubedat haisu.
Kuid vihma hakkab sadama. See on nii hea kui halb märk. Suures õnnetuhinas jätab teener akna hooletult lahti. Seda juhust kasutab Kreoni suitsiidikalduvustega naine, kes viskub aknast alla. Vähemalt on nüüd duši all võimalik käia, sest vihm päästab valla ka kraanid. Lõpus hajub õhku Gloria Gaynori superhitt “I will survive”. See ajab vaid naerma. Kõik ümberringi on surnud, kuid kuningas jääb ellu ja nii ta pritsib vett duši all (ja ehk ka laulab?). Tekkis paralleel Louis XIV ütlusega:”Pärast mind tulgu või veeuputus.”
Aga nüüd lasen ka teie peas kummitama proua Gaynori.
Teaterdusi,
Minna-Triin
Kuna etendus “Kas ma olen nüüd elus” tekitas minus äärmiselt palju küsimusi, millele vastuseid tuleb enda seest veel pikka aega otsida, siis mõtlesin neid jagada ka teiega, jättes välja arvustuse etenduse üldpildi kohta.
1) Kui me saame aru, et videomängud pole päris, siis miks me usume, et romantilised komöödiad on. Mille pärast käitume me päris elus nii nagu filmis? Kas me tõesti ei suuda mõista filmi ja päris armastuse vahet?
2) Suurem osa inimestest saab aru välimuse vähesest tähtsusest, kuid siiski hindavad nad selle põhjal teisi. Miks ei suudeta välisilmest kaugemale näha?
3) Toidupoes on kõik läbimõeldud ning ettemääratud, isegi kui seda näha pole. Terve süsteem on üles ehitatud, suurendamaks tarbija oste (ka neid, mis vajalikud pole). Kas see tähendab, et ka elu võiks olla ettemääratud? Miks saatusesse usutakse? Miks saatusesse ei usuta?
4) Jooga ja psühhotroopsete ainete eesmärk on pakkuda rahulolu. Kas tee, mis me rahulolekuni valime ütleb meie kohta kõik?
5) Avalikkuse ees olek võtab privaatsuse ning anonüümsuse. Miks tahetakse saada staariks, kui see lõpuks nii kurnav on?
Minu jaoks on küsimuste esitamine kohati tähtsam kui vastuste saamine, sest tihtipeale elu jooksul küsimused korduvad, aga vastused muutuvad. Sellepärast soovitan ma soojalt Eesti Draamateatrisse antud etendust vaatama minna, kuna uuesti küsides võib leida uued vastused.
Ilusat festivali!
Evelin
